Inimesed

Wimberg: Heljo Mänd oli tõeline sajandileedi 

Jaak Urmet , 8. detsember 2020 15:46
Neljas Kirjandustänava festival Kadriorus Koidula tänaval...Foto: Teet Malsroos
Heljo Mänd elas pika ja rikka elu, ta oli tõeline sajandileedi, niihästi eluaastate poolest kui ka vaimse pärandi mahu, tähtsuse ja mitmekesisuse poolest. Just väga eaka ja samas väga populaarse lastekirjaniku elutöö lõppedes on õige hetk märgata: uskumatu, ta oleks justkui kogu aeg olemas olnud, põlvkond põlvkonna järel saab täisealiseks, saab lapsed, saab vanavanemateks, aga Heljo Mänd on ikka olemas, kehastamas igaühe isiklikku lapsepõlve. Luuletused ja karuaabits, Toomas Linnupoeg ja midagi veel.

Ühtlasi on see taas sobiv hetk märgata, kui palju suudab maailma kujundada ja inimeste ellu jälge jätta, seda mõjutada lastekirjanik. Hea ja olulise, lugejat haarava lastekirjaniku mõju on tohutu ja püsiv, sest raamatute ja koolikirjavaraga peavad kokku puutuma kõik lapsed, aga Jaan Krossi ja Mati Unti ei loe kaugeltki kõik täiskasvanud. Lapsest lugeja võtab teksti vastu siiralt ja otse, täiskasvanud lugeja peidab ennast juba skeptiliste ja kriitiliste tundmuste vahele.

Samal teemal

See „midagi veel“ Heljo Männi puhul on hiigelpikk loend loomingut. Luulekogusid, juturaamatuid ja näidendeid, nii lastele kui ka suurtele, alates 1950-ndatest. Need, kes said 1957. aastal lasteaia viimases rühmas kätte Männi esimese raamatu, lasteluulekogu „Oakene“, on nüüd juba mõnda aega pensionil!

Esimene asi, mis sellest loendist meenub, on paljude jaoks kindlasti karuaabits ja selle põhjal tehtud lastesari televisioonis. Põlvkond põlvkonna järel kandus ja jäi pidama pehmesse ja vormitavasse koolieelikuteadvusse rituaalselt kõlavate lingvistiliste häälitsuste saatel lugemise kaunis ja üllas kunst. Mäletan, et ise koolieelik olles markeeris karuaabits mulle justkui lausa füüsiliselt ja aistitavalt mingit suureks sirgumise protsessi: kui jõudsin selle lõpuni, kus olid pikemad ja nõudlikumad lugemispalad, siis tundsin, et olen juba suurem ja targem, vaade elule on selgem, avaram ja kõrgemalt, kui seal eespool olles, seal, kus alles joiuti silphaaval: NII NII, OI, OI, O-LI NA-LI!... Telesarjas lisandus peategelase efektne autosugestioon riimloitsu saatel, käsi silmade ees ja tähekujund udupilves hõljumas. Karuaabitsa hõõguvad tähekujud hõljuvad me vaimusilmas veel kaua!

Tähelepanuta ei saa jätta ka selliseid proosateoseid nagu „Tuul peas“, mis puudutab üsna valusaid pereprobleeme, ja „Toomas Linnupoeg“, mis aitab omalt poolt tugevalt kaasa mõiste „muhe“ defineerimisel. Toomas Linnupojast kõnelevad kaks raamatutäit jutte on üks väga muhe lugemine. Muideks, karuaabits karuaabitsaks – hallil ja lõikaval Brežnevi stagnatsiooniajastul tõi just Heljo Mänd noortekirjandusse sõna „seks“, seal samas „Toomas Linnupojas“ on juttu ilusast naisest fotol, „suu ümber seksnaeratus“. Vaadake ise, kui ei usu, 1978. aasta väljaanne, lehekülg 152. Kõnealune foto pakutakse välja koolis klassi seinal Lermontovi stendi täitmiseks...

Isiklikke kokkupuuteid mul Heljo Männiga sisuliselt ei olnud, kui välja arvata kirjandusfestivali HeadRead aegu kevadeti korraldatud Nõmme kirjandusloolised jalutuskäigud. Tegime neid koos Jaanus Vaiksooga mõned aastad tagasi mitu kevadet ühtejärge, näitasime huvilistele Nõmmel maju, kus olid elanud kirjanikud, ja rääkisime neist, nende loomingust. Kui tee viis läbi Hiiult, astusime ka ikka Kaare tänavale, kus oma kodumajas tuli lahkelt ekstra meie jaoks trepile tervitussõnu ütlema Heljo Mänd isiklikult. Alati oli soe ja päikseline õhtu, kus aimub kohe saabuvat suve.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee