Ilona Martson: olgu Heljo lend taevatähtede juurde helge ja kerge

Ilona Martson, Tähekese peatoimetaja

Kui kirjaniku looming on sedavõrd mahukas nagu Heljo Männil, pole ka mingi probleem eredamaid hetki välja tuua. Kellegi jaoks on see „Toomas Linnupoeg“, kellegi jaoks „Väikesed võililled“, kellegi jaoks Karu-aabits. Ja muidugi on kõige kuulsam Männi tekst Mõmmi tunnuslaul telesarjast „Mõmmi ja aabits“, mida Ivo Eensalu on küll vist tuhandeid kordi ette kandnud.

Heljo Mänd on olnud aastakümneid lasteajakirja Täheke autor, sealtki on lendu läinud salme, mis laulu sisse pandud ja oma elu edasi elavad. Olgu siis selleks „Karu-mõmmi unelaul“ või piparkoogipoisid, kes kolmekesi tulevad präänikute maalt...

Ise ostsin hiljuti antikvariaadist 50-sendise luulekogu „Tarkus tuleb tasapisi“. Autor oli noor Heljo Mänd, pildid joonistas samuti noor Edgar Valter. Selles roosade kaantega raamatukeses oli midagi liigutavat ja küllap tundsid seda ka toonased lugejad. Kes toona laps oli, see mäletab!

Aga kõige esimeses Tähekeses, jaanuaris 1960, ilmus Heljo Männi luuletus ajastu kosmosevaimustusest kantud luuletus „Rakett“:

„Isa rääkis mulle, tead,

siit on taevatähtedeni

miljon-biljon meetrit maad.

Ja kui sinna sõitma pead,

siis sul aega läheb seni,

kuni tee peal suureks saad...“

Nüüd on Heljo ise teel oma taevatähtede juurde. Olgu see lend helge ja kerge!