"Isegi intensiivsetel loomeperioodidel ei ole kirjutamine minu jaoks rutiinne töö, mis nõuab karmi enesedistsipliini. Ma ei vaata kella ega loe tähemärke. Mul on oma asi ajada. Ja ma naudin seda protsessi. Rohkem kui tulemust,“ sõnab kirjanik Mart Kadastik.Foto: Aldo Luud
Raamat
4. detsember 2020, 22:30

Aja- ja romaanikirjaniku Mart Kadastiku kolm aastat tagasi kirjutatud näitemäng „Head inimesed“ pääses lavale ning nüüdsest on Kadastik ka draamakirjanik 

Mart Kadastik: „Iga romaaniga ja nüüd ka näidendiga olen kaotanud mõne hea tuttava, kes on veendunud, et olen kusagilt kuulnud tema eraelulisi saladusi ja need häbematul kombel avalikuks teinud.“

„Pikantsus tähendab kulinaarias teravat maitset, kirjanduses kõditavaid tundeid. Mitmes mu romaanis on seksuaalsus võtmeks tegelaste mõistmisel,“ mõtiskleb kirjamees Mart Kadastik, vastates küsimusele, kas tema kalduvuse taga oma loomesse pikantseid seiku sisse tuua on tahe kirjeldada eelkõige enda elu või enda unistusi-kujutlusi. „Seksuaalne käitumine ütleb inimese olemuse kohta rohkem kui tema retoorika. Näiteks strongman’i laiav enesekindlus võib olla intuitiivseks katteks nõrkustele intiimelus. Päriselus ei ole mõistagi võimalik võõra inimese alateadvust uurida, kirjanduses on kõik võimalik.“

Kirjanduse teatavast kõikvõimsusest paistab Mart lähtuvat nii oma romaanides kui ka vastses näitemängus „Head inimesed“, ehkki on öeldud, et ükski kirjanik ei loo isikuvälist, ikka kirjutatakse iseennast lukku sisse. Tahaks ju vägisi kujutleda, et igas Mart Kadastiku ilukirjandusteoses on kujutatud hulk päriselus juhtunud afääre-avantüüre. 

Edasi lugemiseks: