„Emme ütles, et see on lõbus tükk, aga ta vist tegi nalja!“

Lõpuks võib publik ikkagi kergendunult hingata. Kaks venda ja õde, kes tahtsid vanaisa kalamehelugude eeskujul merest suuri purakaid püüda, tunnevad seikluse maitset, sekka hirmu ja ahastust ning pääsemisrõõmu. Koletu merevangistus saab läbi ütlemata müstilisel moel ning see paneb imedesse uskuma mitte üksnes väikseid vaatajaid, vaid suuremaidki. Autori ja lavastaja Ott Aardami sõnul ongi „Jääpüük“ lugu imest või õigemini sellest kummalisest nähtusest, et imed juhtuvad just lastega. „Kõik ju mäletavad oma lapsepõlvest mõnd imelist seika või vähemalt seda tunnet, et imesid ikka juhtub – no mitte iga päev, aga tuleb ette. Aga miks siis suureks kasvades imesid aina vähemaks jääb? Või juhtub ka täiskasvanutega imesid sama palju, aga täiskasvanud lihtsalt oskavad nad kõik ilusti loogiliselt ära seletada? Igatahes on päris imelik, et selleks, et rahu saada, on normaalsel täiskasvanud inimesel vaja ime ära seletada – teha olematuks see, mis on kõige imelisem asi üldse.“

Eks teatergi ole ime- ja võlumaailm, sest kui väljas möllab soe november, on päris vahva vähemalt laval talve näha – lumega ja puha. „Talv on meil muutumas haruldaseks asjaks,“ muheleb Ott. „Varsti võib-olla näebki talve ainult teatris ja filmis. Kindlasti oleks aga tore, kui lapsed ütleksid pärast etenduse vaatamist oma vanematele ja vanemad lastele, et lähme kalale, lähme jääpüügile!“ Vaatamata sellele, et koroona pelutab, on teater Oti sõnul siiski väga turvaline paik ja tulemata jätta ei maksa. „Ega teater ole võrreldes kooliga suurem nakkuskeskkond. Ja teatrirahvas pingutab turvalisuse tagamiseks iga nurga peal, et inimesed julgeksid ikka teatrisse tulla.“

„Jääpüügi“ autor ja lavastaja on Ott Aardam, kunstnik Kristel Maamägi, helilooja ja muusikaline kujundaja Markus Robam, valguskunstnik Rene Liivamägi ja liikumisjuht Hanna Junti. Mängivad Anti Kobin, Getter Meresmaa, Mart Müürisepp ja Sander Roosimägi või Andres Roosileht, Doris Tislar, Karl Sakrits ja Risto Vaidla.