PANSO 100 | „Merle Karusoo äratab Panso justkui ellu – kõik juhtub siin ja praegu.“

Raamatu toimetaja Margot Visnap märgib usutluses Maalehele: „Ma vist ikka ei teadnud, et Panso oli nii hea lavastaja ja teatripedagoog. Ja et elu lõpus tundis ta end nii üksi. Karusoo–Panso mahukate raamatute toimetamine on otsekui sisenemine teise maailma – ühtäkki, kui oled juba raamatu mitmendal toimetamisringil, muutub kõik nagu päriseluks. Kõik juhtub siin ja praegu! Minule on Voldemar Panso ju mälestuste mälestus. Tema lavastusigi olen näinud ainult Eesti Televisiooni kunagiste teatriõhtute vahendusel.“

Merle Karusoo subjektiivne dokumentaarium teeb aga ukse lahti ja lubab ühte õhku hingata inimestega, kes tegid toona teatrit ja teevad praegugi. Samas äratab ta ellu ka paljud need, keda meie hulgas enam pole. Eelkõige muidugi Panso, kelle päikeselise ja energiast pakatava lennuka teatrimehe kuvand sai elu lõpuaastail tumedaid toone juurde.

„Margus Mikomägi küsis: mida sa seda raamatut toimetades avastasid? Panso unistas lapsepõlves klouniks, meremeheks, pastoriks saamisest. Isa Hans arvas, et poisist võiks saada kirjanik.

Ei osanuks ma aimata, kuis toonased ideoloogilised ettekirjutused, aga ka intriigid teatrikuluaarides teda kui loojat muserdasid. Ja et ta võis olla ka salvav ja oma õpilastes pettunud. Ega oleks teadnud arvata, et elu viimastel aastatel oli Panso väsinud, kibestunud ja sügavas depressioonis ning pani oma märkmetes draamateatri kohta kirja sõnad: ma pole seda paekivist südamemurdumise maja kunagi armastanud. Et ta tundis ennast elu lõpuaastail olevat teatrivang…

Ja ometigi oli tal veel palju plaane: kirjutada-lavastada näidend Lembitust, tuua lavale Tammsaare „Tõe ja õiguse“ I ja IV osa, kirjutada lõpuks valmis doktoritöö.“

Merle Karusoo on kirjutanud oma Panso-raamatut sisse juhatades: „Siin raamatus on palju juttu paljudest inimestest ja ma tean, kui ebamugav on leida oma nime trükituna. Olen püüdnud, et see poleks liiga ebamugav.“ Kirjastuses Varrak välja antud teost esitleti laupäeval Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikooli saalis Toompeal, kus sellest lugesid katkendeid nii Panso õpilased kui ka kooli hilisemad vilistlased.