PANSO 100 | Ene Järvis: „Ükskord olen ka näinud, kuidas Panso oli endast väljas. Teda reetsid tema enda õpilased.“

„Nii, Vannari ja Järvis, kätte on jõudnud aeg teie etüüdiks-improvisatsiooniks,“ ütleb ühes erialatunnis Panso. „Lähete lavale, te olete sõbrannad, kes pole kümme või 15 aastat kohtunud, aga nüüd tuleb üks teisele rongile vastu ja te vestlete viis minutit.“ Läheme siis meie lavale, Helene on rongilt tulija ja mina olen tal perroonil vastas. Teretame. Minu teine lause on, et hakkame siis minema. Panso vaatab meid ja uurib, et kas me ei saanud oma ülesandest aru. „Ma palusin viis minutit vestelda ja improviseerida,“ tõstis Panso juba häält. Heakene küll, läksime tagasi. Teretasime taas ja siis ma ütlen: „Näe, siia on ehitatud uus maja.“ Siis on natuke vaikust ja ma kordan jälle: „Hakkame siis minema.“ Ja ka Helene on vait kui sukk. Panso kostis meile selle peale: „Kallid lapsed, pange oma hõlmad vöö vahele ja hakake Vargamäelt minema.“ Mõistagi mõtles Panso Vargamäe all lavakooli, sest Tammsaare oli tema jaoks jumal.“