Külliki SaldreFoto: Aldo Luud
29. november 2020, 20:29
PANSO 100 | Külliki Saldre: „Teadsin, et Panso vihkab pisaraid.“
„Mul oli probleeme häälega. Teadsin seda. Kuskil lavakooli teisel või kolmandal aastal tegime erialatunnis proove Shaw' näidendiga „Südamete murdumise maja“, kus ma mängisin leedi Utterwordi. Kui ma õigesti mäletan, oli seal stseen, kus Utterword plahvatab,“ meenutab lavakooli VII kursuse lõpetanud Külliki Saldre.
„Vahetult enne proove oli meie lavakõne õppejõud Karl Ader palunud mul rääkida laval madalama häälega,“ jutustab Saldre (67). „Nii ma rääkisingi stseenis, kus Utterword plahvatab, nii madala häälega kui vähegi võimalik. Panso vaatas mind ja kordas kui papagoi: „Uuesti, uuesti, uuesti.“ Suutsin vaid mõelda, et palun ära hakka nutma, kuna teadsin, et Panso vihkas pisaraid. Õnneks sain ilma pisarateta hakkama ja kui ma siis tunni vaheajal oma kursusekaaslastele rääkisin, mida kõike pidin üle elama, tuli sealt vastu irooniline naer, et kui loll ma võin olla – et Pansole meeldis, mis tegin. Et just sellepärast lasigi ta mul seda stseeni ikka ja uuesti ette kanda.“
Kommentaarid (0)