„EI KUULE!“ Voldemar Panso lavakunstikooli õpilased meenutavad, et pedagoog pani suurt rõhku sõna jõule. Näitleja lausutud sõna pidi kostma lavalt ka saali viimasesse ritta. Kui lavastus hakkas välja tulema, jalutas Panso läbi Salme tänava suure saali kuni rõdule ja korrutas: „Ei kuule, ei kuule, ei kuule!“Foto: Oskar Vihandi / Õhtuleht arhiiv
Inimesed
30. november 2020, 15:05

Täna on Voldemar Panso 100. sünniaastapäev, mille puhul tema endised õpilased meenutavad Eesti teatri suurmeistri antud õppetunde

PANSO 100 | Marje Metsur: „Lavakõnetundides õpetas Panso diafragmaga hingamist, kus ta katsus vahepeal meie kõhtu ja siis meie jälle tema oma.“

„Maalt ehk Võrust tulnud tüdrukuna, kes üleüldse oli teist korda Tallinnas, nägin ma Voldemar Pansot esimest korda vastuvõtukomisjonis,“ räägib lavakooli II lennu lõpetanud Marje Metsur.

„Panso istus keskel ning kahel pool teda esimese kursuse poisid Mikk Mikiver, Jaan Saul, Aarne Üksküla. Lugesin luuletusi ja laulsin ning siis kästi etüüdi teha. Luule Komissaroviga saadeti meid tagatuppa, aga ega me kumbki teadnud, mis asi etüüd õieti on. Niisama rääkisime, et kust keegi pärit. Et ma olen Lihulast ja ma olen Võrust. Misjärel tulid mingid neegritantsud ja Panso käskis tõsta mul punasest pesusametist seelikut kõrgemale. Küllap ma olin liiga agar, sest ta hakkas naerma ja hüüdis, et nii kõrgele pole vaja. Ilmselt paistsid välja tollal ainumõeldavad roosad või helesinised püksikud. Kõige lõpus palus Panso mul midagi öelda. Võru murdes. Läksin lavalt otse tema nina ette ja ütlesin: „Küll oles hää, ku ma sisse saasi.“ Mille peale Panso hakkas naerma ja vastas: „Hää jah. Mine õppima.“

Edasi lugemiseks: