KAHEKSA KUUD KOROONALÕKSUS! Koju jõudnud Airi Vipulkumar Kansar: elada seal ei tahaks, sest India ühiskond on väga keeruline (1)

Airi läks koos abikaasa Vipuli, tütar Adrika (4) ning poegade Aryani (6) ja Ragnariga (2) 3. jaanuaril Indiasse abikaasa perele külla. Eestisse pidid nad naasma 30. märtsil, ent Finnair tühistas selle lennu. Järgmine lend pidid toimuma 20. aprillil, kuid ka see tühistati. Oktoobris ütles Airi Õhtulehele, et nad ootavad ja vaatavad, kas 13. lend lõpuks toimub või mitte. Koju jõudsid nad nüüd 14. lennuga Air France’iga.

Airi ütleb Õhtulehele, et kodus olla on muidugi hea, kuid temal ja lastel oli natuke kahju ka pärast nii pikka aega Indiast lahkuda. „Mees igatses juba ammu Eestisse,“ ütleb ta. Airi tunnistab, et kui lende pidevalt tühistati, tekkis neil küll mõtteid, mis saab siis, kui nad ei saagi pikka aega Eestisse tagasi või ei saa üldse. „Igasugu plaane pidi peas läbi töötama. Indias on väga huvitav reisida ja mõnus puhata, aga igapäevareaalsus on midagi muud. Põhjuseid, miks mitte seal elada, on palju.“

Miks pere siis lõplikult Indiasse jääda ei tahaks? „Meie kodu on Eestis. Lastel on siin oma lasteaed, kus neile meeldib. Mul on siin pensionärist üksik ema ja kaks poega. Indias puudub haigekassasüsteem ja kui midagi juhtub, tuleb kopsakas raha välja käia,“ loetleb Airi. „Korralik kooliharidus on tasuline. Siis on veel variant, et kas oleksime Vipuli vanemate juures Dahodi linnas või kuskil mujal Indias. Mulle meeldiks Goas, aga Vipulile mitte. Dahodis pole palju töövõimalusi ja palgad on ebanormaalselt väikesed.“ Airi ütleb, et tema saaks Indias ainult kodus olla ja peaks samas väga palju reegleid järgima. „Eestis on mul vabadus ringi liikuda ja laulmas käia, seal mitte. India ühiskond on väga keeruline.“

Selleks, et lõpuks kodumaa pinnal maanduda, tuli Kansarite perel ette võtta korralik teekond. Kõigepealt sõideti maasturiga Dahodi väikelinnast umbes 150 kilomeetri kaugusele suurlinna nimega Vadodara. Seal veedeti öö sugulaste juures ning lennati järgmisel päeval India pealinna New Delhisse, sealt Tallinnasse, vahemaandumistega Pariisis ja Helsingis. Lauljatar tunnistab, et kuna nii palju lende tühistati, olid nad isegi koduteel ärevil ja mõtlesid, et mis saab, kui peaks juhtuma näiteks see, et nende õhus olles Eesti piir kinni pannakse. „Pidime kõigeks valmis olema.“

Lennujaamades oli Airi sõnul õhkkond rahulik ja viisakas. „Mingit hirmu ega paanikat polnud. Inimestel olid maskid ees. Ja keegi ka ei riielnud, kui puhkasid oma maskist ja hingasid normaalselt ilma selleta,“ räägib ta. „India siselennul pidi ees olema ka näokilp ja see anti kohapeal. Mingeid teste ei nõutud. Käe pealt mõõdeti temperatuuri. Telefonirakendust Aarogya Setu (India variant HOIA äpist – toim.) ka keegi näha ei tahtnud, kuigi oli nõutud, et see peab kindlasti telefonis olema. Delhi ja Pariisi lennujaamad olid rahvarohked, nagu poleks mingit eriolukorda olnud. Vantaa ja Tallinna lennujaamad olid suhteliselt inimtühjad.“

Muidugi ei puudunud kojutulekul ka pisuke põnevus. „Kuna Delhi–Pariisi lendu lükati veidi edasi, siis jäid teiste lendude vahed väiksemaks ja Pariisi CDG lennujaamas jooksime end hingetuks, et Helsingi lennule pääseda. See on nii suur lennujaam ja meil oli vaja hoopis terminalist välja saada, et kaugemal asuvasse terminali saada,“ kirjeldab Airi. „Üks töötaja ütles koguni, et me ei jõua oma lennule. Tolliprotsessid võtsid ka nii palju aega. Õnneks viimasel hetkel jõudsime oma lennule ja see kõik tundus tagantjärele, nagu oleksime mingis põnevusfilmis olnud.“