Hanna Martinson lavakast väljalangemisest: nutsin peatäie, aga see oli mu jaoks kergendus

Hanna on alati teadnud, et elul on talle pakkuda midagi väga suurt. 20aastaselt unistas ta laulja- ja näitlejakarjäärist. 

Kohe ei hakanud lauljanna elus liikuma asjad nii kiiresti nagu lootis, aga oma sõnul usaldas ta lihtsalt elu. „Ma ei taha teada, mis teen aasta või viie pärast. Pigem proovida elada hetkes ja olla kohal siin ja praegu. Ma ei taha, et peaksin pettuma selles, et panen endale utoopilised eemärgid eluks ja siis ei täida neid.”

Käed rüpes istuma ja paremat tulevikku Hanna niisama ootama ei jäänud. „Ma lõpetasin gümnaasiumi samal aastal, kui olid lavaka katsed ja mõtlesin, et lähen proovin. Tegelikult tahtsin ka reklaami õppima minna, aga kuna lavaka katsed olid varem, siis läksin sinna,” meenutab ta, et katsed kestsid lausa viis päeva.

Martinson räägib, et näitlemisega oli ta kokku puutunud juba kooliajal, kui pidi osalema etendustel ja laval laulma. „Tundsin ennast nagu Hollywoodi staar. Ma arvasin, et ma ei saa sisse, aga südames sügaval oli lootus, et ikka saan. Ma kaitsen ennast nii pettumuste eest.”

Hanna meenutab katsete kummalist seika. „Eriti hästi mäletan katsete viimast päeva. Olin pannud endale kõige pikemad, 15millimeetrised ripsmepikendused, ja see on absoluutselt ebasobilik näitljejale, kes peab kehastuma erinevateks rollideks. Ma ei mõelnud selle peale ja siis enne viimast päeva öeldi mulle, et homseks pean neist lahti saama,” naerab ta. 

Selleks hetkeks oli kell juba seitse õhtul ning Hanna, kes tollal ei elanud Tallinnas, ei teadnud mitte ühtegi ripsmetehnikut ega salongi, kus neid eemaldada saab. „Leidsin lõpuks Balti jaamast mingi salongi ja sain aja kella kaheksaks hommikul. Katsed algasid hommikul kell üheksa,” meenutab noor näitlejanna ja lisab, et ta muudkui ootas ja ootas, aga ripsmetehnik ei ilmunud mitte kunagi kohale. 

Nördinud Hanna hakkas katsetele jalutama, aga teele jäi tal Reval Cafe ning ta otsustas sealt abi paluda. „Küsisin sealt küünekääre ja lõikasin ise peegli ees on ripsmed maha. Lõikasin maha ka kogemata pooled oma ripsmed ja mul läks pool aastat, et need uuesti kasvaks,” meenutab ta, et ei saanud riskida, et ripsmete tõttu kooli sisse ei saa. 

„Sain kooli sisse ja õppisin seal pool aastat, kuni välja kukkusin. Ma ei kahetse üldse, et seal käisin.” Hanna sõnul sai ta juba varakult aru, et tegelikult ei ole see kool talle. 

„Meil olid pikad päevad, koju jõudsin alles 9-10 ajal, siis tuli raamatuid lugeda ja koolitöid teha. Ma ei saanud eriti kodus käia, sest vahel oli kool ka laupäeviti. Seda kõike oli minu jaoks ootamatult palju,” tunnistab ta, et koduigatsus oli meeletu ja nii õnnetu, nagu ta siis sel hetkel oli, pole ta enne olnud. 

Õppejõud märkasid, et Hannale käib kool üle jõu, kuid kui Hannale öeldi, et ta enam seal ei jätka, tuli teade talle siiski šokina. „Sain aru, et see koht pole minu jaoks, aga see tuli muidugi ootamtult. Ei olnud mingit hoiatust,” jutustab ta. 

Hanna tunnistab, et lavakunstikooli kogemus on parim asi, mis temaga juhtunud on, sest sealt said alguse kõik tema suured saavutused. Vaatamata koolist välja kukkumisele on Martinson mänginud suurtes filmides nagu „Must Alpinist” ja „Nullpunkt”. Avalikkusele sai Hanna rohkem tuntuks 2017. aastal saates „Su nägu kõlab tuttavalt”.