Raamat

KATKENDID RAAMATUST | Allan Keiani uus romaan räägib loo koolipoisist, kes oma identiteedi suure summa eest voodihaigele miljonärile müüb 

Ohtuleht.ee, 24. november 2020 09:46
Allan KeianFoto: Erakogu
Kuue romaani autor Allan Keian on kaante vahele saanud põnevusromaani „Instagrami identiteet”, mis jutustab psühholoogilise loo sellest, kuidas nägus koolipoiss müüb üüratu summa eest oma virtuaalse identiteedi miljonärist voodihaigele, kes hakkab noort ja kogenematut suunamudijat ära kasutades enda elamata jäänud elu elama.

Ühes salakavalalt kerkivate summadega kasvavad järjekindlalt halvatud kliendi esitatud nõudmised, mis kogenematu koolipoisi virtuaalsesse kuldpuuri aheldavad ja tema hapra isiksuse järk järgult murravad. „Sotsiaalmeedia ajastul, mil miljonid inimesed sisuliselt elavad internetis peaks see romaan neile kõigile kohustuslikuks kirjanduseks olema,” ütleb raamatu autor Allan Keian.

Loe katkendeid raamatust:

Samal teemal

„Hakkan nüüd sinu kinni plekitud luksust nautima. Edasi tegele selle tatikaga ise, jobu!“ trükib ta päevi näinud nutitelefoni sõrmeotstega lausa lüües Instagrami teate ja viskab seejärel kriibitud ekraaniga mobiili seda rohkem vaadata soovimata tagurpidi siledale lauale.

Seejärel kahte valget pulbrit sisaldavat pakikest uurides eristab ta eredas kunstvalguses amfetamiini ja kokaiini loetud hetkedega. Pikemalt mõtlemata laua keskele mehise kokatriibu tõmmanud tehasetöölise ninasõõrmed juba peaaegu puudutavad valget pulbrit, kuid viimasel hetkel sekkub terve mõistus ja ta surub pulbrisõrmeotsaga tagasi väikesesse plastkotti.

Tundub, et turske sell teab täpselt, mis kokalaksu ninna tõmbamise järel inimesega juhtub, mistõttu ta otsustaski viimasel hetkel loobuda. Matthew tunneb, kuidas ta mõlemad käed järjest kasvavast närvipingest värisevad.

„Raisk, kõik see üüberkallis võib mu elus olla ju esimest ja viimast korda,“ juurdleb Manchesteri tehasetööline ning rebib ootamatult lahti kolmanda, rohekaspruuni taimepuru sisaldava minigrip’i ja keerab sellest mehise pläru.

Alles kangest kanepikonist esimeste mahvide tõmbamise järel tunneb Matthew, kuidas viimastel tundidel talletunud pinge temast ühes välja puhutava magusa auruga järk-järgult kaob. Kuigi just nendel sekunditel hakkab turskel tüübil mõte kõige paremini lendama, tirib ta hõõguva joint’i pikkade mahvidega pause tegemata praktiliselt lõpuni.

Seejärel mobiili ühes kolme väikekotiga taskupõhja tagasi peitnud, sammub ta suitsevat koni möödaminnes soolasesse Vahemerre heites sõprade juurde tagasi.

„No nii, läbustajad, tehke bossile ruumi!“ hüüab varasemast märksa chill’imaks muutunud Matthew endiselt soojas vees lõbutüdrukutega mõnulevatele sõpradele, heidab seejärel riided seljast ja hüppab paljalt mullivanni.

Ta haarab Oksanalt külma tekiilapudeli ja lausa kulistab kanget jooki alla. Seejärel ulatab ta kamba peale napi aja jooksul praktiliselt tühjaks joodud liitrise napsupudeli ukrainlannale tagasi ja asetab talle mõlemalt poolt käed ümber. Tundub, et tema oligi hetkel veel ainsaks vabaks kõrge rendihinnaga neiuks jäänud, sest turske briti töökaaslased Harry ja Adam sebivad hetkel võidu venelannat ja valgevenelannat.

Kõige suuremas sõiduvees näib aga hetkel olevat hoopis nende uus noor sõber. Nimelt on aurava mullivanni kaugeimas otsas laiutava Jonathani kõrval koguni kaks tšehhi kaunitari.

Kui järjekordsele ringile saadetud tekiilapudel tühjana Matthew’ni tagasi jõuab, tõmbab turske noormees värskelt kanepist läbi imbunud kopsud õhku täis ja otsustab sel korral hüüdmise asemel teenindaja vilistades kohale kutsuda.

„Meil on alksi juurde vaja. Tooge kohe kõvasti,“ teatab tehasetööline bravuurikalt.

„Mida te täpsemalt soovite?“ palub luksusjahi kogenud meeskonnaliige täpsustada.

„Ainult kõige kangemat! Viskit, viina ja muidugi uus pudel tekiilat,“ täpsustab Matthew, misjärel asjalik naine lõbutsevale seltskonnale aupaklikult kummardab ja lahkub.

Aastaid luksusjahil teenindajana töötanud naise jaoks on see argipäev. Tõsi küll, tavaliselt rendivad sedalaadi luksuslike jahte nii umbes nelja-viiekümnendates edukad ettevõtjad, kuid hinnalise lõbusõidu juurde kuuluvad atraktiivsed lisanaudingud kipuvad neil hetkel pardal olevate noormeestega ühesugused olevat. Kuigi paar-kolmkümmend aastat vanemad mehed enam ilmselgelt niipalju juua ei jaksa, ei tohi ülikallite kaunitaride vanus ka nende jaoks ületada kahtekümmet viit eluaastat.

Tasaselt tuksuva mootoriga pea olematuid laineid kündes liigub luksuslik jaht piki Prantsusmaa lõunarannikut glamuurse Monaco suunas. Õhtuhämaruses tumesiniseks muutunud meri, enesele selgelt nähtavalt mõlemad vankrid maalinud tähistaevas ja viimasega vägisi kokku sulanduv silmapiir reedavad veel mõned teisedki samas suunas liikuvad alused, kuid vaevalt suudavad need oluliselt tagasihoidlikumad väikelaevad oma pardal reisijatele pakkuda sellist äraolemist, mida üheksa noort elunautijat hetkel kogevad.

-------------

Kas sa krüptorahast oled kuulnud?“ pärib ta seejärel külaliselt.

„Jah ikka olen,“ vastab Jonathan.

„Enne siia sattumist tegelesin aastaid bitcoin’ide kaevandamisega, tänaseks on mu elu lõpuni majanduslikult kindlustatud.“

„Seda on hea kuulda, loodetavasti tõuseb nende väärtus ajaga veelgi,“ vastab külaline innustavalt, kes on internetist hoogu koguva krüptoralli kohta pisut lugenud.

„Tegelikult polegi seda kõike mulle enam vaja,“ pomiseb lamaja vaiksemaks muutunud toonil.

„Kuidas nii? Oled ju nii palju aega sellesse panustanud,“ on Jonathan üllatanud.

Järgneb taas pikem vaikusehetk, mil lamaja pilk külaliselt eemaldub. Alles paarikümne sekundi pärast uuesti noormehe poole vaadates teatab ta varasemast selgemal häälel: „Müüsin hiljuti aastatega kogutud suure koguse bitcoin’e enam kui viie miljoni dollari väärtuses maha.“

Märgates, kuidas noore kunstnikuhinge kaunid silmad seejärel pea poole suuremaks muutuvad, ta jätkab: „Pooled bitcoin’id on mul veel alles, nende väärtus tõuseb hetkel sõna otseses mõttes sekunditega.“

„Mis te selle kolossaalse summaga peale kavatsete hakata?“ pärib viimasest infost silmnähtavalt jahmunud koolipoiss uudishimulikult.

„Just sellepärast ma sind täna siia kutsusingi,“ saab ta kiire vastuse. „Kaelast saati halvatuna ei saa ma iseseisvalt isegi süüa ega juua, sportimisest, reisimisest ja igasuguse muu aktiivse meelelahutuse kogemisest rääkimata. Ainsaks rõõmuks on jäänud arvutiekraanilt vaadata, kuidas teised elust rõõmu tunnevad, sest minu jaoks on kogu edasine elu üks suur kannatamine.“

„Ma ei soovitaks teil tulevikku sedavõrd mustades toonides vaadata. Kindlasti leidub erivajadustega inimestele suunatud programme, kus osaleda ja taastuda saate,“ julgustab Jonathan kaastundlikult lamajat, kes viimase peale mõru näoga huulde hammustab.

„Kindlasti leidubki, aga see pole see, mida ma hetkel elult soovin,“ teatab voodisse aheldatud värske miljonär kibestunud tooniga.

„Mis te siis hetkel elult soovite?“ pärib Jonathan viisakalt uuesti.

Miski kirjeldamatu temas tajub, et voodisse aheldatud mees sooviks äsja esitatud konkreetsele küsimusele anda sama kiire ja konkreetse vastuse, kuid midagi istujale hoomamatut hoiab teda tagasi. Pilgu taas aknast välja suunanud, viib ta selle sealt aeglaselt lakke ja pärast seda eksinult tühjale palatiseinale.

Kogu järgnevaks eluks voodisse aheldatud murtud hing kannab neil hetkedel endas nii rasket koormat, mida kaine mõistus keeldub sõnadesse panemast, kuid see, et ta praegu midagi öelda pelgab, on ilmselge. Viimaks, märgates, kuidas tema vastas istuva poole noorema mehe kannatlik ilme on muutumas, võtab lamaja ennast kokku ja teatab: „Ma soovin, et sina hakkaksid minu elamata jäänud elu elama.“

Külm judin läbib äkki ja ootamatult ebamugaval haiglatoolil istuvat noort kunstnikuhinge, kui ta seda utoopilist lauset kuuleb. Tal tekib hetkeks isegi kahtlus, ega ka halvatud mehe vaimne tervis viimati karmi diagnoosi saamise järel ole kannatada saanud. Analüüsides ülikiirelt eelnevat vestlust, ta seda siiski ei järeldaks.

„Ja kuidas see välja näeks?“ pärib segadusse aetud noormees viisakusest.

„Mina maksan sulle iga päeva eest kokkulepitud palka ja sina lihtsalt käid ja veedad aega seal, kus ma palun,“ on halvatud mehe pakkumine lühike ja konkreetne.

„Ja nii lihtne see ongi?“

„Just.“

„Aga kuidas te siin lamades teate, et mina parasjagu just teile meelepärastes paikades viibin?“ pärib aus noormees õigustatud küsimuse.

„Kõik oma käigud ja tegemised kajastad sa Instagramis. Lepime kokku, et iga kahekümne nelja tunni jooksul on sul kohustus postitada foto või teha story.“

„Absurd!“ teatab Jonathan pikemalt mõtlemata. „See on ju täielik privaatsuse ja isegi inimõiguste rikkumine.“

„Sellisel juhul rikuvad kõik need lugematud värbajad, kes noori Instagrami-staare raha eest enda tooteid reklaamima meelitavad, samuti nii nende privaatsust kui inimõigusi,“ on haiglavoodis lamav mees viimase ööpäeva jooksul Instagramis surfates kohanud viimast liigagi palju.

„Ei, see pole päris see,“ jookseb noorel kunstnikuhingel ühtäkki mõte kokku.

„Kõik on ju tegelikult väga lihtne. Nemad teevad tööd ja saavad selle eest palka. Sina teed tööd ja saad selle eest samuti palka,“ lausub halvatud mees selgel toonil.

„See pakkumine tundub ühest küljest liigagi lihtne, et tõsiseltvõetav olla, kuid teisalt on selles midagi kirjeldamatult ebaeetilist,“ mõtleb segadusse sattunud Jonathan.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee