Tele

Jaanus Nõgisto: kui Urmas Alender oleks elus, teeksime koos tööd 

Toimetas Merilyn Närep, 22. november 2020 11:09
Jaanus NõgistoFoto: Tiina Kõrtsini
„Kui sa oled veetnud inimesega ühes seltskonnas 15 aastat oma elust, siis seda aastakümneid hiljem meelde tuletada on kahtlemata emotsionaalselt erutav,“ meenutab Jaanus Nõgisto „Hommik Anuga“ saates Urmas Alendrit, kes oleks täna 67. sünnipäeva tähistanud.

Nõgisto tunneb, et Urmas Alendri kõige suurem traagika on see, et tal pole oma kodu. „Inimene elab 40 aastat Eestis ning tema ainuke kodu on vanemate väike kahetoaline korter. Kui ta tegeles oma põhitööga, polnud tal peaaegu üldse kodu – elas 10 ruutmeetrises toas Odra tänaval oma vanaema korteris. Tollal teenisime normaalset raha, aga kodu endale selle eest tekitada polnud võimalik. Ta ei saanud sellega kunagi lõpuni hakkama.“

Samal teemal

„Eesti muusikas oli tol ajal Itaalia estraad, nõukogude laulud ja Eesti biitbändid, mida rockbändideks toona veel ei nimetatud, kus lauljad olid ooperilauljalike hoiakutega. Siis ilmus äkitselt kosmosesse Urmas Alender, kelle lauluõpetaja Rein Rannap ei teadnud laulmisest midagi ning nad keerasid selle diskursuse täiesti pea peale,“ sõnab Nõgisto, et Ruja ilmumine 1970. aastate alguses Eesti muusikasse võis olla samasugune plahvatus, mille põhjustas Led Zeppelin 1968. aastal.

„Rein Rannap pööras kogu selle süsteemi, kuidas laulja rockbändis peaks laulma ja käituma, pea peale ning see on tema suurim teene Eesti muusikale,“ tunnistab muusik ja lisab, et kui ansamblis oli keegi, kellele tehti pidevalt liiga, siis oli see Urmas Alender. „Nii Rein Rannap, mina, Margus Kappel kui ka Igor Garšnek nõudsime temalt midagi üliinimlikku. Me oleks pidanud tollel hetkel andma endale aru, et tal puuduvad teatud muusikalised eeldused teha seda, kuhu me aeg-ajalt jõudsime. Ma ei mäleta, et me oleks kunagi teda tänanud selle eest.“

Väljaspool lava oli Nõgisto sõnul Alender ettearvamatu. „Ta võis olla väga nunnu ning mõnele tüdrukule kaks tundi oma 12keelse kitarriga laulda armastuslaule, aga samal ajal võis ta käituda väga jämedalt, jõhkralt ja mittediplomaatiliselt,“ nendib laulja, et ansambli sees oli neil kokkulepe, et üksteist ei hävita.

„Ma ei kujuta ette, mismoodi toimiks minu elu või kitarrimäng, kui Urmas praegu elus oleks,“ tõdeb ta, kuid kinnitab, et nad teeksid koos tööd. „Mul puudub küll oskus teispoolsusega suhelda, aga olen seda fantaseerinud küll.“

„Ilma Urmaseta ei oleks mul mingit põhjust selle protsessi, mille nimi on Ruja, tänapäeval mõelda,“ sõnab Nõgisto ja lisab, et kui ta sellele praegu mõtleb, siis ainult kõige paremate emotsioonidega. 

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee