Müstika

„PUUDUTA MIND“ | Psühhoterapeut selgitab: kõigil on peas prussakad – eelarvamused, solvangud, viha, kapriisid, neuroosid 

Toimetas Anu Saagim, 21. november 2020 23:21
Psühhoterapeut selgitab: sageli ajab meid teistes närvi see, mis on meis endis valestiFoto: ÕL
Kõigil on peas prussakad, mis pole muidugi päris, vaid erinevad mõtted, eelarvamused, solvangud, etteheited, viha, armukadedus, kapriisid, neuroosid. 

Raamatus “Prussakad minu peas” selgitavad Zane Zusta ja psühhoterapeut Diāna Zande, miks me kipume teiste peale närvi minema ja kuidas see tegelikult peegeldab meid ennast

Samal teemal

Teise silmas näeme pindu, enda silmas palki ei näe

“Meeleheitlik küsimus „Miks on maailm idioote täis?“ ei puuduta ilmselt teisi, vaid pigem sind ennast,” tõdeb Diāna Zande. “Kas pole nii, et esitad teistele väga kõrgeid nõudmisi? Nagu pika kaardikepiga osutad inimeste poole, kes on sulle kogemata teele sattunud ja sinu arvates on tõelised eluidioodid.”

Zande sõnul iga inimene, kellelt leitakse mõnigi väike pisikene mustus, tõstetakse esile ja talle riputatakse külge silt või mõistetakse ta hukka. “Inimesed kipuvad käituma imelikult, mõnikord rumalalt või mõttetult, kuid see puudutab sind ennast ka, sest ka sina oled inimene nagu kõik teisedki,” tõdeb ta. “Esialgu on seda raske seda märgata – teise silmas näeme pindu, kuid oma silmas palki ei näe.”

See on tema sõnul osa inimloomusest, mille panid kõnekäänu rüüsse meie esivanemad, psühhoteraapia spetsialistid on nimetanud selle projektsiooniks. Sageli ajab meid teistes närvi see, mis on meis endis. Näiteks kui oled kasvõi natukene pikaldase loomuga inimene, siis hakkavad sind häirima ka teised hilinejad või aeglased inimesed; kui sa ei pea alati lubadustest kinni, hakkavad ka teised tühja- lubajad häirima; kui räägid teisi taga, siis ei meeldi sulle need, kes räägivad teisi taga ja nii edasi.

“Kusjuures me kohtame ehk siis paneme tähele neid inimesi, kes ajavad meid närvi ja tunduvad idiootidena seni, kuni oleme iseendas selle probleemi lahendanud,” ütleb ta.” Enamjaolt inimesed ei näe endas vigu, kuid teistes näevad neid suurepäraselt ja kaugelt, justkui vaataksid nad teisi teleskoobiga. Ainult et see, mida me „näeme“, ütleb midagi meie enda, mitte teiste kohta.”

Zande toob võrdluse - autojuht, kellel on autos radaridetektor. Kui see piiksuma hakkab, märgib masin mitte ainult seda, et põõsas on peidus radariga politseinik, vaid ka seda, et juht tegelikult ületab kiirust ja rikub seadust.

Reaktsioon võib olla kopeeritud mõnelt eeskujult

Zande sõnul on ka väga võimalik, et osa reaktsioonist ümbritsevate inimeste suhtes on päritud või kopeeritud mõnelt eeskujult – emalt, isalt, vanaemalt või teiselt lähedalt inimeselt, kes on sulle suurt mõju avaldanud.

Pea pausi ja vaata, mis toimub reaalsuses: inimesed seisavad järjekorras ja barista töötab aeglaselt. Kohvi saamiseks läheb sul viisteist minutit. Mõtle korraks, kas sul on praegu nii palju aega? Kui on, siis seisa edasi, kui ei ole – ära mine närvi, vaid mujale. Elu on selline. Küsi endalt: „Kuidas ma saan seda olukorda muuta, kas saan järjekorda mõjutada?“ Ei saa.

“Just nii! Järjekord on ja kõik. Järjekord võib olla hea teadvustamisharjutus – ole selles hetkes ja jälgi olukorda, kirjelda seda, ole sellest huvitatud, ära püüa seda hinnata, muuta, mõjutada. Lihtsalt aktsepteeri seda sellisena nagu see on,” soovitab ta proovida, kui järjekorras seismine närvi ajab.

Jah, mõnikord ei saa kohvi kohe, kui soovid, mõnikord tahavad ka teised seda. Ja täna hommikul on just selline olukord . „Nii see on ...“ Inimesed elavad erinevalt, kõik ei tegutse ühtemoodi ja just niimoodi nagu sina tahaksid. Peatu ja mõtle, kas teine inimene on tõesti alati idioot nagu sa ütled? Kuidas on tegelikult? Ta valmistab kohvi.

Kas autojuht, kes sõitis sulle ettearvamatult teele ette, on idioot või on ta siiski samasugune inimene nagu sina? Võib-olla jäi ta mõttesse või vaatab teisele poole või räägib väikese lapsega, kes on barankad autosse laiali puistanud. Põhjuseid võib olla igasuguseid. Kas olukorda muudab sinu karjumine, tuututamine, raevutsemine? Muidugi mitte. Ja lõppude lõpuks – kumb teist käitub sel hetkel ebaadekvaatselt?

"Viha kui emotsioon on iseenesest hea ja vajalik, kuid agressioon viha väljendusviisina on mõttetu. Talu oma viha. Kiiduväärne on see, et oled endaga sihikindlalt töötades juba õppinud seda nägema,” toob Zande välja.

Zande soovitab õppida, kuidas näha ja leppida sellega, et olen ainult üks paljudest. Olen tähtis, kuid ma pole ainus tähtis. “See, kuidas ma maailma kogen, on oluline, kuid see pole teiste inimeste kogemusest olulisem. Minu vajadused on olulised, kuid need pole teiste inimeste vajadustest olulisemad,” kirjutab ta.

“Kui ma olen kunagi õppinud teiste peale sallimatult reageerima ega näe, et ka nemad on olulised, saan muuta oma suhtumist. See ei tähenda, et pead hakkama kogu maailma armastama. Seda ei ole mitte mingil juhul vaja teha, selleks ei jätku meil jõudu. Kuid olla heatahtlikum ja mõista, et ka teistel inimestel on koht siin maailmas, seda ju võiks? Ja neil hetkedel, kui jagame üksteisega maailmakogemusi – kohvikus, kontserdil, trollis, liftis, on oluline näha enda kõrval inimesi. Samasuguseid nagu sina – elusaid inimesi.”

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee