PÖFFi-RADAR | 2. nädal – naljaga on väga-väga sandisti, aga Iraan teeb ikka häid filme (1)

"Puurilinnud" (Šveits, Saksamaa)
https://poff.ee/film/puurilinnud/

Kui vaadata viimase aja Saksamaa filme, siis oli 70ndatel Lääne-Saksamaa sisuliselt äärmusparempoolne riik, kus peksti üliõpilasi, kes tahtsid niisama elada, neid topiti vangi ja üleüldse. "Puurilinnud" näitavad, et täpselt samasugune oli ka 70ndate lõpu Šveits, kus vanglas olid vaprad lindpriid, kes tahtsid vendlust, vaprust ja vaba armastust, mille eest said nad kumminuute ja pisargaasi.

Kui The Baader Meinhof Complex üritas inimlikuks muuta Lääne-Saksa kommarterroriste RAFist (ja seda täitsa edukalt, sest film oli vinge), siis "Puurilinnud" võtab palju lihtsama ülesande – kunagi oli Šveitsis tore noormees, kellele meeldis vanglast põgeneda. Ta oli justkui Robin Hood, keda asub kaitsma (ja vaikselt armastama) tõsiste terviseprobleemide käes olev advokaat Barbara.

Robin Hood põgeneb muudkui vanglast, satub kokku erinevate idealistidest äpudega ja kukub jälle kinni. Nii mitu korda. Kui lõpuks mees täitsa vabaks saab, siis on ta jälle õnnetu, kuna kui kuskilt põgeneda pole, siis on ka ju igav. Film on suhteliselt pikk, aga vähemalt karjutakse vähem ja vahepeal on põnev ka.

Mõnumeeter: näeb paljast naist, seksitakse ka. Samas Saksa filmi kohta suhteliselt vähe.
Valumeeter: pahad politseinikud peksavad hipinoori, näljastreikivale vangile surutakse toitu kurku ja muud väiksemad probleemid.
Ajumeeter: miks meie vanad dissidendid ka uuel ajal dissidendid kipuvad olema? Kas nad muudmoodi ei oska?

"Mõru armastus" (Rootsi, Soome, Poola)
https://poff.ee/film/moru-armastus/

Vapralt Saksamaa film vaadatud, sai võetud ette õnnetute venelaste elu. Ja need venelased on tõesti õnnetud, sest nad otsivad armastust. Armastuseotsijad on ikka toredad ja naljakad, veidi haledadki. Vaadake kasvõi "Rannamaja: raju reedet". Ehk kui sa pead otsima armastust kuskilt erilistelt üritustelt, siis on midagi sinu endaga viga ja ega sa sealt seda väga ei leia. Vähemalt nii võiks mingis vanuses inimesed juba aru saada.

Aga ei, venelased lähevad suure kambaga Volgale (see on jõgi, mitte auto) kruiisima ja siis üritavad omavahel suhtlust sõlmida. See pole muidugi nii lihtne, sest küll kipub üks mees laulma uuele potentsiaalsele naisele kurbi laule vanast naisest (uuele naisele see muidugi ei meeldi); küll kipub vanem daam sõimama täitsa normaalset meest, sest ta ei taha habet ära ajada (parim armastuse leidmise nipp – sõima, vingu, armasta); küll keegi leiab meeldiva mehe küll, aga, neetud, see on pleiboi.

Inimesed on suhteliselt kained ja keegi kellega otseselt kaamera ees ei seksi, ses osas jääb "Rannamajale" alla, aga inimesed on kohati täitsa targad, tsiteerivad kirjandusklassikuid ja üleüldse on kõik vildakalt sümpaatne.

Mõnumeeter: kõik on viisakalt riides.
Valumeeter: kui sul on empaatiavõimet, siis kohati hakkab päris kurbvalus.
Ajumeeter: oh, kodus on hea ja lihtne õpetada!

"Aed" (Island, Poola)
https://poff.ee/film/aed/

Tuli teade, et Mailis Reps astus tagasi ja Õhtuleht saab ilmselt Bonnieri. Õhtusest filmikavast valisin välja Iraani filmi „Päikeselapsed“, kuna Iraani filmid on alati head ja läksin enne seda jalutama. Kui jalutuskäigult tagasi tulin, siis ei olnud enam kinnomineku tuju. Lisaks tahtis naisisik midagi lõbusat vaadata ja kuna üks sinine päevaleht oli kiitnud Islandi filmi „Aed“, siis läks Iraani filmi asemel reis edasi Islandile.

Noh, et pidavat lõbus olema ja puha. Peategelane on tüüpiline keskeapluss daam, kellele jääb kõik võõras ette ja kes vingub kõige üle. Tema poeg on selle all kannatav töll. Naaber on haige daam, kes kohtub paar korda aastas meremehega, kes teda robustselt bängib. Ja naabrid, raisad, on üsna edukad vietnamlased. Ühesõnaga peategelase elu on kohutav, sest tema ise on kohutav. Kõlab justkui äraspidine Trailer Park Boys, aga päris pole. Stseenid on pikad ja teaterlikud, lõbusat filmi tahtnud naisisik jõi pool pudelit veini ära ja jäi magama.

Lõpuks nalja ei saanud, lõbus ka polnud ja üleüldse.

Mõnumeeter: vist ei olnud midagi.
Valumeeter: keegi tapeti ära
Ajumeeter: kuhu nali jäi?

"Mooniväli" (Rumeenia)
https://poff.ee/film/moonivaeli/

Selle filmi tegevus võinuks toimuda ka Pärnus, sest seal on targad inimesed, kes käivad filmiseansside eel lärmamas, et mingi geivärk. Seekord on tegu siis Rumeeniaga, kus olukorda läheb veidi käest ära, sest näidatakse lesbifilmi, mille peale lendavad da haussi ikoonide ja siltidega lärmakad inimesed.

Kogu melu saabub lahendama politseiüksus, kus on ka üks kapihomo, kelle tunneb üks filmikülastaja ära. Kõlab nagu hakkaks jube melu ja möll pihta, kuid tegelikult räägitakse vaikselt ja mõtiskletakse. Filmis ongi kolm tegevuskohta – mehe korter, kino ja siis parkimisplats. Muidu tore, aga tegevust pole pea üldse.

Mõnumeeter: vist oli paljaid mehi.
Valumeeter: üks homo saab molli
Ajumeeter: lihtne film.

"Laul armastusele 1980" (Hiina)
https://poff.ee/film/laul-armastusele-1980/

Kunagi ei saanud ma aru neist inimestest, kes käisid Aasia filmil ja siis kurtsid, et nad ei saanud aru, kuna kõik oli sama nägu. Nüüd tekkis mul sama keiss, sest peategelase vend uppus ära ja siis ta siblis kolme erineva naisega, kellega justkui magati (vist kõigiga), siis joodi, aga kõigil oli kõigi teistega ka suhted.
Kõik oli väga ilus, aga kes ja kellega ja miks käis, ei saanud ma üldse aru. Muus osas tore film.

Mõnumeeter: Hiina tisse ei näita.
Valumeeter: üks mees upub ära.
Ajumeeter: no kes on kes? Miks?

"Luhtunud pulmaöö" (Iisrael)
https://poff.ee/film/luhtunud-pulmaoeoe/

Kuna naisisik tahtis ikka nalja näha, siis küsisin PÖFFilt järgi, et mis on naljakas. Noh, lubati, et see on. Sinise päevalehe ajakirjanik ka lubas. Iisraelis pulmi pidanud noorpaar läheb raksu, sest bängimise asemel leiab pruut peiu taskust sõrmuse, mille kinkis talle ekspruut.

Et ikka asi oleks tobe, siis hakkab naine jaurama, mees on lontu ja nii käiakse mööda linna ringi ja otsitakse asjaosalisi. Mingi lõpu eel sain ma aru, et kõik tegevused on metafoorid, millega tuleb abielus hakkama saada – eksid, noored kosilased, vormis panomehed, hullud vanemad ja hullud naised.
Veidi lõbusam, kui see Islandi film.

Mõnumeeter: viisakalt riides.
Valumeeter: mehed lähevad kaklema
Ajumeeter: nagu Coelho, võid teha näo, et oli marutark asi.

"25 aastat süütuna" (Poola)
https://poff.ee/film/25-aastat-sueuetuna/

Vahepeal ei pea filmis tegema midagi uut, et saada täitsa vaadatav teos. Veidi lihtsameelne autopesija sattus Poolas kohtuhammasrataste vahele, kuna oli vaja kuidagi keegi süüdi mõista vägistatud neiu mõrvamise eest. Noh, nii siis taotigi erinevate asjadega tunnistus välja ja saadeti noormees 25 aastaks vangi.

Umbes 18 aasta pärast hakkas üks igavlev politseinik vaatama, et õu, vägistamised käivad edasi. Ja järgnes tõestusretk vaese lihtsameelse mehe päästmiseks. Lõpp hea, kõik hea. Poola võimupartei muidugi hakkas juhtumit kohe ära kasutama, et kõik kohtunikud välja vahetada. Priimägi-noorem kurtis, et film on liiga stereotüüpne. Eks ta olegi, aga tore ikka.

Mõnumeeter: näeb rindu, aga vägistamisstseenis, mis pole lahe.
Valumeeter: lihtsameelset noorukit pekstakse kongis ja politseis.
Ajumeeter: lihtne.

"Päikese lapsed" (Iraan)
https://poff.ee/film/paeikese-lapsed/

Maailma TOP3 kurjadest riikidest ehk Iraan teeb ikka sigahäid filme. Eelmisel aastal oli neid mitu ja nüüd on ka vähemalt üks. Tegu siis filmiga, mis potentsiaalse toimetuse Bonnieri pärast Islandi "Aiaga" asendatud sai. Ja nii toredat filmi pole veel PÖFFil olnud.

Teherani tänavalapsed saadetakse kohaliku autoriteedi poolt tänavalaste kooli, kuna mingi asi on kooli keldri lähistel peidus. Poisid uuristavad tunnelit, et jõuda lubatud aardeni, aga saavad samal ajal ka koolitunde.
Filmi point pole aardejaht, vaid hariduse tähtsuse tähistamine julmas ja kurjas maailmas. Lõpp pole seejuures teab mis õnnelik. Film pole pikk ka. Kui seda veel on, siis minge vaatama.

Mõnumeeter: see on Iraani film, kämoon!
Valumeeter: ühel politseinikul lüüakse ninaluu puruks, lapsed kaklevad.
Ajumeeter: ilus ja tore.

"Armugan" (Hispaania)
https://poff.ee/film/armugan/

Habemik, kes näeb välja kui Antonio Banderas, haarab lastehalvatuse käigus kängu jäänud mehe kukile ja veab teda vanade inimeste juurde. Kui seljas olev Armugan kohale saabub, siis surevad vanainimesed rahulikult.
Vahepeal kasvatatakse lambaid ja elatakse oma elu. Errorisse läheb asi, kui Armuganil palutakse aidata teise ilma minna noorel poisil. See ajab Armugani ja tema habemikust Banderase tülli.

Kõlab maruigavalt ja aeglaselt, kuid õige on ainult aeglane. Ilus film, mõtlemapanev ka. Et kas ja kuidas kedagi lihtsalt kehalise peetuse tõttu elamisväärtusetuks pidada.

Mõnumeeter: ei
Valumeeter: inimesed surevad rahulikult enda voodis
Ajumeeter: kogu elu mõte ongi ainult elu, vist.

"Lola" (Belgia)
https://poff.ee/film/lola/

Kuna mul oli antud päeval ainult üks võimalik film kavas, siis nägin ära ka Justfilmi transsooliste loo. Lionel tahab saada Lolaks, milles toetab teda ainult ema, kuid ema sureb ära ja nii peab ta suhtlema enda isaga, kes pole väga rõõmus, et Lionel tahab saada Lolaks. Koos peavad nad viima ema tuha lapsepõlvekodusse.

Ülejäänu on täiesti loogilist rada kulgev lugu, kus algul kakeldakse, pärast lepitakse. Isegi Antony and The Johnsonsi „Bird Gerhl“ on helireaks välja otsitud. Saalis oli üks väga ilus neiu, kuid ma ei oska enam kindel olla, kas ta oli neiu.

Mõnumeeter: Lionel käis duši all ja talle olid hormoonid juba mõikama hakanud.
Valumeeter: Lionel annab isale molli.
Ajumeeter: ilmselt kõige lihtsam film PÖFFil.

"Enfant Terrible" (Saksamaa)

Sakslaste "Enfant Terrible" oli sedakorda valitud avafilmiks, mis kindlasti filmikorüfeedel ajab kõik kikki, sest filmis oli mängitud tegelaste sugudega, kõik toimus teatrilaval ja üleüldse oli kõik kunstiliselt ilus. Muus osas räägiti jauravast joodikkiimlasest, kes oli muuhulgas tavaelus üliandekas filmilavastaja Rainer Werner Fassbinder, kelle elu keerdkäigud võeti ilusti lahti.
Muus osas joodi, kepiti, joodi veel rohkem ja tehti veel rohkem narksi. Vahepeal ka karjuti ja tehti muud kunstilist. Film on pea kaks ja pool tundi pikk.

Mõnumeeter: mehed seksisid omavahel.
Valumeeter: peategelasel valutas pidevalt rinnus, lisaks kakeldi vahepeal.
Ajumeeter: kui joobnu lälisemine välja arvata, siis miski ajudele ei hakanudki.

"Mephistopheles" (Eesti)

Täpselt samamoodi lällas peategelane Linnar Priimägi filmis "Mefistofeles", mis tiksus umbes tund aega, aga selle jooksul tarbiti konstantselt alkoholi. Filmi autorit Manfred Vainokivi hoiatab filmis end põhja joonud dokumentalist Edvard Oja regulaarselt, et ega ta Linnarist pilti ette ei saagi, aga lõpuks ei saanudki. Justkui peaks olema tark mees, aga konjakit läheb sitaks ja keel on väga-väga pehme.
Samas on tema räntimised suhteliselt naljakad ja tema kõne Sveti kohta on lahe. Muus osas täitsa nitšekas Eesti värk.

Mõnumeeter: veidi räägiti seksist, kõik olid riides.
Valumeeter: joonud vanamehed on alati valus vaatepilt.
Ajumeeter: lihtne joogifilm.

"Minu kallid laibad" (Eesti)

Aga palju parem Eesti teos on lühifilm "Minu kallid laibad", mis on siin järjest võtnud erinevaid lühifilmide peaauhindu ja võib üsna kindlalt ka kevadel Oscarile kandideerida. Sisu on iseenesest lihtne, rahahädas noormees peab hakkama tööle laibakas.
Paarimees on küüniline joodik, noormees ise uje hädaline ja kõik kliendid on justkui lühisketšid veidi valusamast Jan Uuspõllu Tartu-sõidu filmist. Tõsiselt väga-väga hea lühkar.

Mõnumeeter: ei, üldse ei.
Valumeeter: inimesed surevad erinevatesse surmadesse.
Ajumeeter: ilus ja lihtne.

"Hingede torm" (Läti)

Lätlaste "Hingede torm" on nende 100 aasta juubeli sõjafilm, mis on patriootlik, külm (kuna talv on sageli) ja trööstitu, sest me oleme ikka väikeriik. Peategelane on noor kutt, kelle ema sakslaste poolt maha lastakse ja siis läheb ta verinoorena sõtta. Kõik on algul ilus, siis on kole, siis on sõduriromantikat ja siis sõdurisõda mööda erinevaid rindeid. Vahepeal mainitakse Eestit ja lõpuks antakse aimu, et Võnnu lahing võideti eelkõige tänu vapratele lätlastele, kes sakslased taganema panid, aga eestlased peaksid ka kohe-kohe tulema, aga neid ei näegi. Veidi liiga pikk, veidi liiga tavaline ja kohati liiga segane. Samas patrioodimärgi saab film manu.

Mõnumeeter: naised annavad sõduritele lihtsalt kätte.
Valumeeter: surrakse ja saadakse haavata, nagu sõda ikka.
Ajumeeter: oot, kelle vastu nüüd kes täpsemalt võitleb?

"Musi, sa ei usu oma kõrvu" (Kasahstan)

Kasahstani filmikunstiga pole ma väga kokku puutunud, aga "Musi, sa ei usu oma kõrvu" on HÕFFilik släsher, kus kolm töllmokka lähevad kala püüdma, aga satuvad kummalise maffiamõrva tunnistajaks, misjärel hakkab nii maffiat kui ka töllmokki taga ajama kummaline supertapja. Aa, maffiamehed on ka erakordselt töllmokad. Umbes sellised gangsterid, nagu "Trailer Park Boysi" peategelased. Film on sitaks lõbus, kohati libastutakse väljaheitenaljadele ja kummipaadi slepis on seksnukud. Trall missugune.

Mõnumeeter: naisi on filmis vähe. Samas üks kole isend tahab ühe töllmoka käest last saada.
Valumeeter: inimesi lõigutakse, lõhutakse ja lastakse maha.
Ajumeeter: lülita aju välja, nalja saab.

"Shorta" (Taani)

Eelmisel aastal kandideeris võõrfilmi Oscarile prantslaste "Les Miserables", kus kaks Prantsuse politseinikku jäävad araabia getosse lõksu. Seekord jäävad lõksu taanlased ja filmiks on "Shorta". Politseinike käe läbi on hukkunud sisserändaja poeg, mistõttu hakkavad araablased mürgeldama. Seepeale satuvad kaks politseinikku, üks rassistlik, teine vähem, Taanis lõksu. Mööda prügišahte, pesumaju, nurgapoode

põgenetakse vihaste noorte eest, minnakse omavahel tülli, kõmmutatakse suurtest püssidest ja vaadatakse enda vaateid üle.

Mulle jubedalt meeldivad rotid-labürindis-stiilis põnevikud ja see oli neist üks ehedamaid. Pinge peal otsast lõpuni, poole peal võid kaasvaatajaga kihla vedada, et kas ja kes surma saab. Mina panin seekord täppi. Suures saalis oli samal ajal kümmekond inimest – mis teha, moodsad ajad.

Mõnumeeter: no üldse midagi pole.
Valumeeter: politseinikud on lõpuks päris katki.
Ajumeeter: miks nad vahistatud poissi endaga kaasas tassivad?

"Jahitav" (Belgia, Prantsusmaa ja miski veel)

Ma üldiselt loen ennast väga heaks filmitutvustuste kaudu PÖFFil filmi valijaks, aga seekord läks veidi viltu. Belgia-Prantsusmaa-jne ühistöö "Jahitav" kõlas tutvustuse järgi miskit Funny Gamesi ja Hard Targeti vahepealset. Ehk noor neiu meelitatakse võluva härrasmehe poolt autosse ja meeldiva kebensi asemel hüppab autosse teine mees ja nii sõidetakse minema. Naine saab põgenema ja nii läheb rõõmsalt edasi jälitus. Kõlab justkui kõhulihaseid pingesse panev jälitusfilm, kuid siis läheb korraga asi ilutsemiseks.

Filmi mõte peaks vist olema selles, et inimesed on endiselt kiskjad ja osa loodusest ja tsivilisatsiooni mõjud on ikkagi lihtne pealiskiht. Vist. Ühesõnaga on mingeid unenäolisi stseene metsa ja naise liitlassuhete arenemisest, siis vahele rõvedat vägivalda, totaalseid loogikavigu (noh, et naine röövitakse fäänsilt tantsupeolt, kuid kui ta metsa putku paneb, siis on matkasaapad jalas), aga ilmselt loogika polegi oluline, kuna tegu olla äraspidise muinasjutuga. Lõpp on pehmelt öeldes naljakas, seda ilmselt taotluslikult ja ilmselt on peagi ilm meelest läinud.

Mõnumeeter: veidi ameletakse, meespeategelasele meeldib torture porn.
Valumeeter: elektrišokid; mõrvad; vibunool kõrva, abaluusse; murtud ninad; auk kõhus; ründavad koerad ja varesed; torture porn.
Ajumeeter: noh, loogikavead on vinged, aga ilmselt tahetigi diipi teha. Või lihtsalt pulli.

"Sildimaalija" (Läti)

Lõpuks tehakse Baltimaades üks II maailmasõja film ka selline, kus pole (väga) palju sõda, sest sel ajal elas meil ka inimesi, kes polnud vaprad sõdurid või siis lahked daamid, kes kohe kõigile sõdalastele kätte andsid. Selle võrdkujuks on sildimaalija Ansis, kes on väga iseloomutu inimene. Kui vahetuvad võimud, siis tal pole suurt vahet, ta maalib tänava- ja majasilte. Kui teda tahavad eri naised voodisse tõmmata, siis ta ei suuda valida, kellega minna, vaid maalib muudkui silte.

Kohati üsna naljakas, kohati väga traagiline, aga üldiselt tore film inimestest, kes üritavad kõigest sihikindla jõena läbi ujuda. Inimesed surevad, põgenevad ja nii edasi, aga mõned on niisama. Ja maalivad muudkui silte. Ilmselt seni parim II maailmasõja film Baltimaades.

Mõnumeeter: kaks ilusat daami paljastavad end Ansisele. Ühega ei oska ta midagi peale hakata, teisest teeb maali, kus rinnad on tehtud kubistlikus stiilis.
Valumeeter: sõda on, noh, inimesi lastakse maha.
Ajumeeter: nalja saab, mõelda saab ka natuke. Aga muus osas lihtne.

"Rattur" (Iirimaa, Belgia, Luksemburg)

Mul oli keskkoolis klassivend Ants, kes oli toona üks vingemaid noori rattureid Eestis. Ühe klassi ajal oli ta kuid Prantsusmaal laagris, kuskohast ta tagasi tuli ja teatas, et talle aitab, sest ta ei taha endast mingit robotit teha lasta. Olid sellised ajad lihtsalt. Rattur räägib 98. aasta Tour de France’st, kus esimesed etapid peeti Iirimaal.
Peategelane on suure staari lahtivedaja ja dopingut paneb kogu tiim ja mõnuga. Ilmselt olid toonasel ajal ainsad, kes dopingust midagi ei kuulnud ega näinud, Eesti suured velosangarid.

Näidatakse:
* veredopingu manustamist
* öösel paanikas ärkamist, sest veri on nii paks, et süda ei taha enam lüüa
* nälgimist ja buliimiat
* hirmu enda tuleviku üle
* enesepiinamist

Ehk tõeliselt tore film, mida näidata lapsele, kellel tõesti tuleb mõte hakata rattaga sõitma. Samal ajal on film tehtud armsalt odavalt, sest velotonis sõidab filmi Touril mõnikümmend sõitjat. Publikut on ka raja ääres üsna napilt. Film kulgeb nagu rattasõit, trass on ees ja sellest mööda ei minda.

Mõnumeeter: peategelasel on romanss tuuriarstiga, midagi ei näe.
Valumeeter: süstitakse, kukutakse, kakeldakse.
Ajumeeter: kuidas küll meie velosangarid mitte millestki endiselt ei tea?

"Soovide nimekiri" (Hispaania)

Kuna eelmised õhtud kulgesid karmi piinamise ja koleduste tähe all (filmilinal ikka), siis üsna täidetud Coca Cola Plaza saalis tuli linale päikeseline naistekomöödia Hispaaniast, mille peategelased olid küll vähihaiged (kaks kolmest), kuid muidu lubati helget ja rõõmsat filmi.

Ma ei olnud absoluutselt valmis selleks, mis järgnema hakkas. Samamoodi hämmastas mind kobarkino kokamasin, kus tavajooki tundus eriti vingelt lahjendatud olevat. Aga selle korvamiseks olid hispaanlased vindi NIIIIIII üle keeranud.
Õnnetud vähihaiged läksid furgooniga reisile nagu naksitrallid. Välja arvatud, et need naksitrallid olid vingelt rikkad, sest muidugi on Lääne filmides halvad asjad alati rikastel inimestel. Tehti tobedaid romantilisi asju, suudeldi suvalises linnas suvalist inimest, kes osutus järgmises linnas musklis surfiõpetajaks. Siis leiti suvaline kelner, kellesse ära armuti. Pahad korrumpeerunud politseinikud olid tegelikult head politseinikud ja lõpp oli ka filmil nii roosamanna, et kui uskusin, et enam roosamaks minna ei saa, siis siin filmis saadi ja mindi veel rohkem roosaks. Saal oli naisi täis, neile vist meeldis.

Mõnumeeter: mm, pigem ei.
Valumeeter: ühele rassistist naisele kukkus veinipudel pähe. Läbiti keemiaravi.
Ajumeeter: kui te olete harjunud Mika muusikaga ja romantiliste komöödiatega, siis ei juhtu midagi. Muus osas võib kõrbema hakata.

"Sõna sõna vastu" (Portugal)

Ibeeria poolsaare väherõõmsam riik Portugal keeras vindi kohe tõsisemaks ja võttis luubi alla abielusisese vägistamise. Kohe filmi alguses põgeneb naine kodust ja algatab enda mehe vastu vägistamissüüdistuse. Mees on muidugi peaprokuröri poeg, mistõttu kõik tundub lootusetu. Film on kaks tundi pikk, millest viimane tund sisaldab kohtuvaidlust, mis kulgeb samas väga kiirelt. Lõpuni ei saa täpselt aru, et kellel nüüd õigus on ja kas ja kellele nüüd liiga tehakse.
Lõpptõdemusena peab mainima, et abiellumine on halb ja üleüldse hoidke vastassugupoolest eemale.

Mõnumeeter: näeb rindu! See pole vägistamisstseen, seda stseeni filmis polegi.
Valumeeter: kohtuistungil räägitakse vägistamisest.
Ajumeeter: miks inimesed üldse abielluvad!?

"Hüvasti, NSVL" (Eesti)

Järgmisel nädalal esilinastub ka see Eesti film, mille tegevuses on ingerisoomlane Eestist, kes kannab pioneerirätti ega saa väga hästi aru, mis tuuled 80ndate lõpus Eestis valitsevad. Teda huvitab pigem naabritüdruk, selline võimekas tšetšeenineiu. Esimese hooga ei saagi aru, et kas tegu on väikest ajumahtu nõudva sotsromantikaga stiilis „Sangarid“ või mitte.
Õige vastus on, et mitte, vaid lihtne ja armas lugu esimesest armastusest. Ka kohati väga naljakas lugu. Ilmselt väga palju vaatajaid ei teeni, aga Pääru ja Tõnu Oja on väga priimad.

Mõnumeeter: armastusest küll, aga väga viisakas.
Valumeeter: neiul lastakse kogemata üks silm pimedaks. Muus osas ka kakeldakse.
Ajumeeter: esialgu on segadus, siis on kõik hästi.

"Hirm" (Bulgaaria)

See on vist esimene põhiprogrammi film, mida ma vaatasin? (Pärast üle lugedes selgus, et suisa kolmas, aga esimene, mida ma kinosaalis vaatasin.) Ühesõnaga filmi eel tuli kohe Q ja A voor, mille puhul ma suurt midagi aru ei saanud, sest filmi produtsent pani roppu aktsenti ja ma mängisid Angry Birdsi. Filmi peategelane on daam Slavka, kes on selline Bulgaaria Frances McDormand, kelle mees on surnud, kes elab trööstitus väikelinnas, kus kellelgi pole tööd ja üleüldse on kõik paha.
Aga neil on vähemalt kedagi süüdistada, sest vahepeal jooksevad sealt läbi mõned Saksamaale suunduvad pagulased. Linnas pole nagunii kellelgi raha, aga kui pagulane läbi jookseb, siis saab kohalik poliitik öelda, et „Meil pole endalgi süüa, aga nüüd tulevad nemad ja söövad meid paljaks!“

Slavka elu läheb täiesti pea peale, kui ta läheb metsa jänesejahile, aga tabab sealt neegri. Sa vaata pilti! Selgub, et Malist pärit põgenik polegi mingi saatanasigitis, vaid oskab tööd ja on muidu ka tore mees. Aga muidugi ülejäänud õnnetu linn ei saa sellest aru, sest muidugi on nende vaesuses süüdi just seesama must mees. Ja mis kõige hullem – algul võtsid nad meilt töö, aga nüüd hakkavad meie naisi ka veel panema! Varsti tulevad ja panevad meid ennast ka.

Film on väga-väga naljakas. Kohas, kus öeldi „in restroom there is a shit, but that comes from our heart“ ajas saali kõverasse. Muidugi oli filmi juurest puudu konservatiivide kommentaar, et kuidas selline pagulaspropaganda meid paljaks teeb.

Mõnumeeter: Slavka seisis paljalt kaamera poole. Seljaga.
Valumeeter: keegi viskab Slavkale kiviga vastu pead. Veidi kakeldakse ka.
Ajumeeter: hehee, naljakas film oli. Hea ka.