Film

PÖFF toimub 13.–29. novembril

PÖFFi-RADAR | 1. nädal – kõige naljakam Eesti film ja üsna tühjad saalid (1)

Ohtuleht.ee, 20. november 2020 10:20
Kratti filmi saab vaadata samasuguse hämminguga, nagu peategelane vaatab enda vanaema, kellel on vikat peas kinni.Foto: PÖFF
Teate küll neid tüüpilisi filmiarvustusi – kasutatakse sõnu efemeerne, fragmentaarne, diskursus, narratiiv, metafoor ja kõiki muid selliseid väljendeid, mille tähendust normaalne inimene ÕSist otsib. Ärge kartke, Õhtuleht mõtleb tavalistele inimestele ja otsib PÖFFilt filme tavalistele vaatajatele, vastates kõige olulisematele küsimustele: "Kas filmist midagi aru sai?" ja "Kas filmis paljaid inimesi nägi?" ja "Kas seal tehti väga palju kellelegi haiget?".

"Kratt" – Eesti

Mida p*tsi te tahate? Fizzi või? Ühesõnaga sai PÖFF lahti löödud Eesti uue filmiga "Kratt". Lavastajaks see jorss, kes tegi ka "Tulnuka", mis on siiani kõvasti one-liner'eid toonud. Eks toob sedagi. Nagu see esimene lause siin lõigus. Tüütud lapselapsed lähevad vanaema juurde väikelinna, aga kuna on igav, siis teevad krati. Kratt aga kukub vanaemale peale ja vanaema pähe lendab vikat. Ja, noh, hakkab siis ise kratiks.

Kratti filmi saab vaadata samasuguse hämminguga, nagu peategelane vaatab enda vanaema, kellel on vikat peas kinni.Foto: PÖFF

Samal teemal

Eriefektid on, ee, noh, pompoossed, sort of. Kaadrid on nagu Wes Andersoni filmis ja mõned naljad on Eesti filmiajaloo naljakaimad. Täiesti ausalt. Koht, kus kohalik vallavanem teeb helikopterit ja hüppab alasti puukallistajale pähe (kogemata) on nii totrad, et anna olla. Paar peerunalja ja siis esimene lause pani lapse ema ütlema, et see pole lapsele sobiv vaatamine. Poogen, tisse ju polnud.

Mõnumeeter: vanaprouale tehti vist mullivannis miskit vee all. Anti veel mõista kummalisi seksuaalse alatooniga asju, näiteks helikopterit tegev vallavanem.
Valumeeter: vanamammile kukkus vikat pähe kinni. Pahad opositsionäärid tükeldati.
Ajumeeter: kui pärast filmi lugesin, et juttu oli AI pealetungist, siis tegin AAAA.

"Enfant Terrible" – Saksamaa

Sakslaste "Enfant Terrible" oli sedakorda valitud avafilmiks, mis kindlasti filmikorüfeedel ajab kõik kikki, sest filmis oli mängitud tegelaste sugudega, kõik toimus teatrilaval ja üleüldse oli kõik kunstiliselt ilus. Muus osas räägiti jauravast joodikkiimlasest, kes oli muuhulgas tavaelus üliandekas filmilavastaja Rainer Werner Fassbinder, kelle elu keerdkäigud võeti ilusti lahti.
Muus osas joodi, kepiti, joodi veel rohkem ja tehti veel rohkem narksi. Vahepeal ka karjuti ja tehti muud kunstilist. Film on pea kaks ja pool tundi pikk.

Koledate vuntsidega mees joob, seksib ja teeb filme - Enfant Terrible.Foto: PÖFF

Mõnumeeter: mehed seksisid omavahel.
Valumeeter: peategelasel valutas pidevalt rinnus, lisaks kakeldi vahepeal.
Ajumeeter: kui joobnu lälisemine välja arvata, siis miski ajudele ei hakanudki.

"Mephistopheles" – Eesti

Täpselt samamoodi lällas peategelane Linnar Priimägi filmis "Mefistofeles", mis tiksus umbes tund aega, aga selle jooksul tarbiti konstantselt alkoholi. Filmi autorit Manfred Vainokivi hoiatab filmis end põhja joonud dokumentalist Edvard Oja regulaarselt, et ega ta Linnarist pilti ette ei saagi, aga lõpuks ei saanudki. Justkui peaks olema tark mees, aga konjakit läheb sitaks ja keel on väga-väga pehme.
Samas on tema räntimised suhteliselt naljakad ja tema kõne Sveti kohta on lahe. Muus osas täitsa nitšekas Eesti värk.

Ilma koledate vuntsidega mees joob ja osaleb filmis, räägib seksist ka. Mephistopheles.Foto: PÖFF

Mõnumeeter: veidi räägiti seksist, kõik olid riides.
Valumeeter: joonud vanamehed on alati valus vaatepilt.
Ajumeeter: lihtne joogifilm.

"Minu kallid laibad" – Eesti

Aga palju parem Eesti teos on lühifilm "Minu kallid laibad", mis on siin järjest võtnud erinevaid lühifilmide peaauhindu ja võib üsna kindlalt ka kevadel Oscarile kandideerida. Sisu on iseenesest lihtne, rahahädas noormees peab hakkama tööle laibakas.
Paarimees on küüniline joodik, noormees ise uje hädaline ja kõik kliendid on justkui lühisketšid veidi valusamast Jan Uuspõllu Tartu-sõidu filmist. Tõsiselt väga-väga hea lühkar.

Mõnumeeter: ei, üldse ei.
Valumeeter: inimesed surevad erinevatesse surmadesse.
Ajumeeter: ilus ja lihtne.

"Hingede torm" – Läti

Lätlaste "Hingede torm" on nende 100 aasta juubeli sõjafilm, mis on patriootlik, külm (kuna talv on sageli) ja trööstitu, sest me oleme ikka väikeriik. Peategelane on noor kutt, kelle ema sakslaste poolt maha lastakse ja siis läheb ta verinoorena sõtta. Kõik on algul ilus, siis on kole, siis on sõduriromantikat ja siis sõdurisõda mööda erinevaid rindeid. Vahepeal mainitakse Eestit ja lõpuks antakse aimu, et Võnnu lahing võideti eelkõige tänu vapratele lätlastele, kes sakslased taganema panid, aga eestlased peaksid ka kohe-kohe tulema, aga neid ei näegi. Veidi liiga pikk, veidi liiga tavaline ja kohati liiga segane. Samas patrioodimärgi saab film manu.

Hingede tormis võitlevad lätlased vabariigi nimel. Natuke mainitakse ka eestlasi.Foto: PETERISVIKSNA

Mõnumeeter: naised annavad sõduritele lihtsalt kätte.
Valumeeter: surrakse ja saadakse haavata, nagu sõda ikka.
Ajumeeter: oot, kelle vastu nüüd kes täpsemalt võitleb?

"Musi, sa ei usu oma kõrvu" – Kasahstan

Kasahstani filmikunstiga pole ma väga kokku puutunud, aga "Musi, sa ei usu oma kõrvu" on HÕFFilik släsher, kus kolm töllmokka lähevad kala püüdma, aga satuvad kummalise maffiamõrva tunnistajaks, misjärel hakkab nii maffiat kui ka töllmokki taga ajama kummaline supertapja. Aa, maffiamehed on ka erakordselt töllmokad. Umbes sellised gangsterid, nagu "Trailer Park Boysi" peategelased. Film on sitaks lõbus, kohati libastutakse väljaheitenaljadele ja kummipaadi slepis on seksnukud. Trall missugune.

Mõnumeeter: naisi on filmis vähe. Samas üks kole isend tahab ühe töllmoka käest last saada.
Valumeeter: inimesi lõigutakse, lõhutakse ja lastakse maha.
Ajumeeter: lülita aju välja, nalja saab.

"Shorta" – Taani

Eelmisel aastal kandideeris võõrfilmi Oscarile prantslaste "Les Miserables", kus kaks Prantsuse politseinikku jäävad araabia getosse lõksu. Seekord jäävad lõksu taanlased ja filmiks on "Shorta". Politseinike käe läbi on hukkunud sisserändaja poeg, mistõttu hakkavad araablased mürgeldama. Seepeale satuvad kaks politseinikku, üks rassistlik, teine vähem, Taanis lõksu. Mööda prügišahte, pesumaju, nurgapoode põgenetakse vihaste noorte eest, minnakse omavahel tülli, kõmmutatakse suurtest püssidest ja vaadatakse enda vaateid üle.

Shortas lastakse suurtest püssidest. See on alati lahe!Foto: PÖFF


Mulle jubedalt meeldivad rotid-labürindis-stiilis põnevikud ja see oli neist üks ehedamaid. Pinge peal otsast lõpuni, poole peal võid kaasvaatajaga kihla vedada, et kas ja kes surma saab. Mina panin seekord täppi. Suures saalis oli samal ajal kümmekond inimest – mis teha, moodsad ajad.

Mõnumeeter: no üldse midagi pole.
Valumeeter: politseinikud on lõpuks päris katki.
Ajumeeter: miks nad vahistatud poissi endaga kaasas tassivad?

"Jahitav" - Belgia, Prantsusmaa ja miski veel

Ma üldiselt loen ennast väga heaks filmitutvustuste kaudu PÖFFil filmi valijaks, aga seekord läks veidi viltu. Belgia-Prantsusmaa-jne ühistöö Jahitav kõlas tutvustuse järgi miskit Funny Gamesi ja Hard Targeti vahepealset. Ehk noor neiu meelitatakse võluva härrasmehe poolt autosse ja meeldiva kebensi asemel hüppab autosse teine mees ja nii sõidetakse minema. Naine saab põgenema ja nii läheb rõõmsalt edasi jälitus. Kõlab justkui kõhulihaseid pingesse panev jälitusfilm, kuid siis läheb korraga asi ilutsemiseks.

Kerget keskööromantikat otsiv naine leiab hoopis psühhopaadid.Foto: PÖFF



Filmi mõte peaks vist olema selles, et inimesed on endiselt kiskjad ja osa loodusest ja tsivilisatsiooni mõjud on ikkagi lihtne pealiskiht. Vist. Ühesõnaga on mingeid unenäolisi stseene metsa ja naise liitlassuhete arenemisest, siis vahele rõvedat vägivalda, totaalseid loogikavigu (noh, et naine röövitakse fääntsilt tantsupeolt, kuid kui ta metsa putku paneb, siis on matkasaapad jalas), aga ilmselt loogika polegi oluline, kuna tegu olla äraspidise muinasjutuga. Lõpp on pehmelt öeldes naljakas, seda ilmselt taotluslikult ja ilmselt on peagi ilm meelest läinud.

Mõnumeeter: veidi ameletakse, meespeategelasele meeldib torture porn.
Valumeeter: elektrišokid; mõrvad; vibunool kõrva, abaluusse; murtud ninad; auk kõhus; ründavad koerad ja varesed; torture porn.
Ajumeeter: noh, loogikavead on vinged, aga ilmselt tahetigi diipi teha. Või lihtsalt pulli.

"Sildimaalija" – Läti

Lõpuks tehakse Baltimaades üks II maailmasõja film ka selline, kus pole (väga) palju sõda, sest sel ajal elasid meil ka inimesi, kes polnud vaprad sõdurid või siis lahked daamid, kes kohe kõigile sõdalastele kätte andsid. Selle võrdkujuks on sildimaalija Ansis, kes on väga iseloomutu inimene. Kui vahetuvad võimud, siis tal pole suurt vahet, ta maalib tänava- ja majasilte. Kui teda tahavad eri naised voodisse tõmmata, siis ta ei suuda valida, et kellega minna, vaid maalib muudkui silte.

"Sildimaalijas" käib elu ka sõja ajal. Suur osa eludest muidugi lõppeb ka sõja ajal.Foto: PÖFF



Kohati üsna naljakas, kohati väga traagiline, aga üldiselt tore film inimestest, kes üritavad kõigest sihikindla jõena läbi ujuda. Inimesed surevad, põgenevad ja nii edasi, aga mõned on niisama. Ja maalivad muudkui silte. Ilmselt seni parim II maailmasõja film Baltimaades.

Mõnumeeter: kaks ilusat daami paljastavad end Ansisele. Ühega ei oska ta midagi peale hakata, teisest teeb maali, kus rinnad on tehtud kubistlikus stiilis.
Valumeeter: sõda on, noh, inimesi lastakse maha.
Ajumeeter: nalja saab, mõelda saab ka natuke. Aga muus osas lihtne.

"Rattur" - Iirimaa, Belgia, Luksemburg

Mul oli keskkoolis klassivend Ants, kes oli toona üks vingemaid noori rattureid Eestis. Ühe klassi ajal oli ta kuid Prantsusmaal laagris, kuskohast ta tagasi tuli ja teatas, et talle aitab, sest ta ei taha endast mingit robotit teha lasta. Olid sellised ajad lihtsalt. Rattur räägib 98. aasta Tour de France’st, kus esimesed etapid peeti Iirimaal.
Peategelane on suure staari lahtivedaja ja dopingut paneb kogu tiim ja mõnuga. Ilmselt olid toonasel ajal ainsad, kes dopingust midagi ei kuulnud ega näinud Eesti suured velosangarid.

Näidatakse:
* veredopingu manustamist
* öösel paanikas ärkamist, sest veri on nii paks, et süda ei taha enam lüüa
* nälgimist ja buliimiat
* hirmu enda tuleviku üle
* enesepiinamist

Ehk tõeliselt tore film, mida näidata lapsele, kellel tõesti tuleb mõte hakata rattaga sõitma. Samal ajal on film tehtud armsalt odavalt, sest velotonis sõidab filmi Touril mõnikümmend sõitjat. Publikut on ka raja ääres üsna napilt. Film kulgeb nagu rattasõit, trass on ees ja sellest mööda ei minda.

Mõnumeeter: peategelasel on romanss tuuriarstiga, midagi ei näe.
Valumeeter: süstitakse, kukutakse, kakeldakse.
Ajumeeter: kuidas küll meie velosangarid mitte millestki endiselt ei tea?

"Soovide nimekiri" - Hispaania

Kuna eelmised õhtud kulgesid karmi piinamise ja koleduste tähe all (filmilinal ikka), siis üsna täidetud Coca Cola Plaza saalis tuli linale päikeseline naistekomöödia Hispaaniast, mille peategelased olid küll vähihaiged (kaks kolmest), kuid muidu lubati helget ja rõõmsat filmi.

Ma ei olnud absoluutselt valmis selleks, mis järgnema hakkas. Samamoodi hämmastas mind kobarkino kokamasin, kus tavajooki tundus eriti vingelt lahjendatult olevat. Aga selle korvamiseks olid hispaanlased vindi NIIIIIII üle keeranud.
Õnnetud vähihaiged läksid furgooniga reisile nagu naksitrallid. Välja arvatud, et need naksitrallid olid vingelt rikkad, sest muidugi on Lääne filmides halvad asjad alati rikastel inimestel. Tehti tobedaid romantilisi asju, suudeldi suvalises linnas suvalist inimest, kes osutus järgmises linnas musklis surfiõpetajaks. Siis leiti suvaline kelner, kellesse ära armuti. Pahad korrumpeerunud politseinikud olid tegelikult head politseinikud ja lõpp oli ka filmil nii roosamanna, et kui uskusin, et enam roosamaks minna ei saa, siis siin filmis saadi ja mindi veel rohkem roosaks. Saal oli naisi täis, neile vist meeldis.

Mõnumeeter: mm, pigem ei.
Valumeeter: ühele rassistist naisele kukkus veinipudel pähe. Läbiti keemiaravi.
Ajumeeter: kui te olete harjunud Mika muusikaga ja romantiliste komöödiatega, siis ei juhtu midagi. Muus osas võib kõrbema hakata.

"Sõna sõna vastu" – Portugal

Ibeeria poolsaare väherõõmsam riik Portugal keeras vindi kohe tõsisemaks ja võttis luubi alla abielusisese vägistamise. Kohe filmi alguses põgeneb naine kodust ja algatab enda mehe vastu vägistamissüüdistuse. Mees on muidugi peaprokuröri poeg, mistõttu kõik tundub lootusetu. Film on kaks tundi pikk, millest viimane tund sisaldab kohtuvaidlust, mis kulgeb samas väga kiirelt. Lõpuni ei saa täpselt aru, et kellel nüüd õigus on ja kas ja kellele nüüd liiga tehakse.
Lõpptõdemusena peab mainima, et abiellumine on halb ja üleüldse hoidke vastassugupoolest eemale.

Mõnumeeter: näeb rindu! See pole vägistamisstseen, seda stseeni filmis polegi.
Valumeeter: kohtuistungil räägitakse vägistamisest.
Ajumeeter: miks inimesed üldse abielluvad!?

"Hüvasti, NSVL" - Eesti

Järgmisel nädalal esilinastub ka see Eesti film, mille tegevuses on ingerisoomlane Eestist, kes kannab pioneerirätti ja ei saa väga hästi aru, mis tuuled 80ndate lõpus Eestis valitsevad. Teda huvitab pigem naabritüdruk, selline võimekas tšetšeenineiu. Esimese hooga ei saagi aru, et kas tegu on väikest ajumahtu nõudva sotsromantikaga stiilis „Sangarid“ või mitte.
Õige vastus on, et mitte, vaid lihtne ja armas lugu esimesest armastusest. Ka kohati väga naljakas lugu. Ilmselt väga palju vaatajaid ei teeni, aga Pääru ja Tõnu Oja on väga priimad.

Mõnumeeter: armastusest küll, aga väga viisakas.
Valumeeter: neiul lastakse kogemata üks silm pimedaks. Muus osas ka kakeldakse.
Ajumeeter: esialgu on segadus, siis on kõik hästi.

"Hirm" – Bulgaaria

See on vist esimene põhiprogrammi film, mida ma vaatasin? (Pärast üle lugedes selgus, et suisa kolmas, aga esimene, mida ma kinosaalis vaatasin.) Ühesõnaga filmi eel tuli kohe Q ja A voor, mille puhul ma suurt midagi aru ei saanud, sest filmi produtsent pani roppu aktsenti ja ma mängisid Angry Birdsi. Filmi peategelane on daam Slavka, kes on selline Bulgaaria Frances McDormand, kelle mees on surnud, kes elab trööstitus väikelinnas, kus kellelgi pole tööd ja üleüldse on kõik paha.
Aga neil on vähemalt kedagi süüdistada, sest vahepeal jooksevad sealt läbi mõned Saksamaale suunduvad pagulased. Linnas pole nagunii kellelgi raha, aga kui pagulane läbi jookseb, siis saab kohalik poliitik öelda, et „Meil pole endalgi süüa, aga nüüd tulevad nemad ja söövad meid paljaks!“

Slavka elu läheb täiesti pea peale, kui ta läheb metsa jänesejahile, aga tabab sealt neegri. Sa vaata pilti! Selgub, et Malist pärit põgenik polegi mingi saadanasigitis, vaid oskab tööd ja on muidu ka tore mees. Aga muidugi ülejäänud õnnetu linn ei saa sellest aru, sest muidugi on nende vaesuses süüdi just seesama must mees. Ja mis kõige hullem – algul võtsid nad meilt töö, aga nüüd hakkavad meie naisi ka veel panema! Varsti tulevad ja panevad meid ennast ka.

Film on väga-väga naljakas. Kohas, kus öeldi „in restroom there is a shit, but that comes from our heart“ ajas saali kõverasse. Muidugi oli filmi juurest puudu konservatiivide kommentaar, et kuidas selline pagulaspropaganda meid paljaks teeb.

Mõnumeeter: Slavka seisis paljalt kaamera poole. Seljaga.
Valumeeter: keegi viskab Slavkale kiviga vastu pead. Veidi kakeldakse ka.
Ajumeeter: hehee, naljakas film oli. Hea ka.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee