Ott Aardam: kui kuskil ikka kala lupsu lööb, siis ma ütlen, et nüüd igaüks püüab ja vaatab ise, kuidas hakkama saab (1)

„Mäletan lapsepõlvest tohutut kihku minna jää peale kalale,“ muheleb lavastaja Ott Aardam, Saaremaal sündinud-kasvanud teatrimees. „Kui me siis isaga sinna ükskord läksime, oli päike tohutult erk, silmad hakkasid valutama, üks hetk hakkas külm ja kala ei saanudki. Kujutlus ja reaalsus andsid mulle seal jääl korraliku õppetunni.“ Enne kui Ott järgmisele jääpüügile söandas minna, kulus õige palju aastaid.  Omajagu läks aega ka selleks, et lavalugu „Jääpüük“ esmalt tekstina ja seejärel teatrilavastusena kõla sisse võtaks.  

Maismaarahvale kõlab juba sõna „jääpüük“ kui luuletus, mis tekitab romantilisi kujutluspilte. Peagi juhtub sama ka rannainimestega, sest pakaselised talved on minevikku vajumas. „Kui vaadata eelmistki talve, siis on jääpüük aina haruldasem – ja kui niimoodi edasi läheb, siis on see meil üsna väljasurev püügimoodus,“ arutleb Ott. 

„See võiks olla ka üks selle lavastuse väärtusi, et lastele selliseid asju tutvustada. Palju siis harrastuskalameestest käib püügil sellepärast, et saaks toidu lauale. Muidugi on mõnus kala saada, aga teisalt on kalale minek põhjus minna loodusesse, olla sellega paremas kontaktis. Mulle vend just rääkis, et käib meriforelli püüdmas, mina küsisin, palju ta siis kala sai. Neli mõõdukala! Siis küsisin, mitu korda ta käis, ja sain vastuseks: umbes nelikümmend korda. Mis parata, säherdune see kalamehe elu juba on, et kesinegi saak ei röövi hasarti.