Krista Lensin oma elu süngeimast perioodist: ma istusin kodus, panin ennast lukku ja arvasin, et mind ei ole kellelegi vaja

„Poolteist aastat tagasi olin käpuli maas, lamasin põrandal ja ei teadnud, mis minust üldse saab. Täna läheb mul väga hästi!” Krista töötab tänaseks nelja koha peal – juhib saadet „Kes keda?”, on maskisaate detektiiv, lööb laineid kinnisvaraäris ning on „Teadlikult õnnelik mina” virtuaalse kogukonna üks asutajatest. 

Naise raskeimal perioodil tuli ta ellu Edu Akadeemia üks asutajatest – Roland Tokko. „Me kohtusime sellisel hetkel, kui mu käed värisesid ja olin täiesti kaotanud sihi. Ma ei teadnud, mis teha oskan ega kuhu minna,” tunnistab Lensin, et tal oli kõige suhtes täielik huvipuudus. 

Koos Tartu ülikooli kliinikumi füsioterapeudi ja Roland Tokkoga, tekkis Kristal idee luua kogukond, kus inimesed saaksid abi. „Fakt on see, et kui sul on tervis korrast ära, siis tervis ei parane, kui su vaim on haige,” märgib Lensin kurvastuseks. 

„Teadlikult õnnelik mina” kogukond korraldab virtuaalseid seminare. Teemadeks on näiteks söömishäired, madal enesehinnang, depressioon või paanika- ja ärevushood. „Eestis on täna ligi 50 000 töötut ja ma arvan, et meil on Eestis väga palju tugevaid spetsialiste, kes on kaotanud on sihi,” tõdeb seltskonnatäht, et just sellistel hetkedel ei minda psühhiaatri või psühholoogi ukse taha, sest neil on häbi.

Lensini sõnul pidurdab just häbitunne inimestel end aitamast. „Selle kogukonna mõte on kokku tuua lääne -ja idameditsiini. On olemas kliinilised psühholoogid ja psühhiaatrid, ent on ka tegevusterapeudid.”

Kogukond annab inimestele oma kodus, turvalises keskkonnas võimaluse kuulata tarku inimesi ja olulisi valdkondi. „Veel on seal kogemuslood ehk inimesed, kes on august välja tulnud. Kes tahab teada, kui kehvas olukorras olin ja kui käpuli ma olin, siis selle lajatasin ka välja hinge pealt. Nüüd mul on palju kergem olla!”

Krista rõhutab, et häbitunne tuleb unustada ja muremõtetega ei tohi üksi jääda. „Peab tegema suu lahti ja paluma abi. Ma luban, et ükskõik kui raske on, siis tegelikult on abi nii lähedal. Istusin kodus, panin ennast lukku ja arvasin, et mind ei ole kellelegi vaja. Nii kui suu lahti tegin, oli abivägi kohal, aga abi tuleb paluda ja meil on koht, kust abi saada!”