„Eesti laulu“ poolfinaali pääsenud Helen Randmets: „Puhkesin nutma ja poeg lohutas: „Emme, sa ei pea sinna minema, kui sa ei taha.““

Helen sai uudisest teada perega õhtusöögilauas istudes. „Tegin üle pika aja risotot. Olin juba matnud maha mõtte edasipääsust, sest mulle tundus, et see on ebarealistlik. Eelnevalt kuulsin, millised tuntud muusikud on end üles andnud,“ ei hellitanud Helen suuri lootusi. Keset risoto söömist tuli äkitsi Heleni pilt televiisorisse. „Ma purskasin suurejooneliselt nutma, mille peale kolm poega ehmatasid ära ja küsisid, mis juhtus,“ kirjeldab Helen kolmapäevast õhtut. Keskmine poeg, kaheksa-aastane, lohutas Helenit: „Emme, sa ei pea sinna minema, kui sa ei taha“.

„Ma ütlesin, et asi pole üldse selles. Esimene reaktsioon oleks võinud olla rõõmust ja naerust lakke hüpata, aga hakkasin hoopis nutma,“ ütleb Helen, et ta tahtis väga lõpuks „Eesti laulu“ rongile saada. „Päeval tehti üllatusvisiite Koit Toomele ja Jüri Pootsmannile. Ma olin hommikul „Terevisioonis“ ja neil oleks olnud hea võimalus mind üllatada. Mõtlesin, et kuna seda ei tehtud, siis järelikult ma ei saanud edasi. Lihtsam oli ennast harjutada selle mõttega.“

Heleni lugu „Nii kõrgele“ räägib suhetest. „See räägib pingetest mehe ja naise vahel: küll piidleb üks, siis teine. Lõpptulemus on siiski positiivne ehk refräänis kannavad teise tunded ikkagi ülespoole ja kõrgemale,“ kirjeldab ta konkursile saadetud laulu.

Lugu tehti spetsiaalselt „Eesti laulu“ jaoks. „See polnud kuskilt mingi asja ülejääk,“ räägib Helen ning lisab, et samuti polnud tegu koroonaloominguga.

Poolfinaali läheb Helen positiivsete mõtetega. „Kavatsen kogu protsessi nautida. Olen ju aastaid jälginud seda ja kaasa elanud. Homsest (neljapäevast - toim) hakkab kõik pihta: esimene koosolek ja pressikonverents. Tean kogu seda protsessi ja nüüd, kui on minu kord, kavatsen seda täiega nautida,“ lubab laulja. „Olen sellele kaasa elanud vaatajana, nüüd saan olla artisti rollis,“ sõnab ta. „Loodan saada head kogemust, võib-olla ka enesekindlust juurde. Tulen tagasi igal juhul kogemuse võrra rikkamana.“

Ka lavaesitusele on Helen juba mõelnud. „Uuendusena pidime lugu esitades ka visuaalse poole kirja panema. Mingid ideed on, aga ma ei taha midagi kindlalt öelda, sest kõik on veel lahtine ja alles arutame neid asju.“