Kolme poja isa Sepo Seeman: „Mingis vanuses tundus, et kõik sõltub minust. Aga nüüd näen, et järeltulev põlvkond on ootamatult vara valmis kaela kandma.“ (1)

Poisid on märkamatult suureks kasvanud, möönab Sepo, kui veedab terve perega Tartus nädalavahetust. Ning avastab Tartut kui välismaad, sest varem pole siin üheskoos aega veedetud. Ei, see pole varane isadepäeva tähistamine, miks kõik see mees koguneb ülikoolilinna. Nad on lihtsalt kokku tulnud. Nii on ses ühtehoidvas peres kombeks. „Pagana hea tunne on, et pojad ei roina kohale ainult isadepäeva puhul,“ särab pereisa Sepo. Pojad – Aleksander, Oskar, Johannes – on otsapidi kodust välja lennanud. „Tuleb lihtsalt vaadata ja imestada,“ tõdeb ta. „Mingis vanuses tundus, et kõik sõltub minust. Aga nüüd näen, et järeltulev põlvkond on ootamatult vara valmis kaela kandma.“ Peab pausi ja viskab surmtõsise näoga nalja: „Ning ma näen, et nad suhtlevad minuga viisakusest.“ Peab veel ühe pausi, et öelda: „Ma ei ole ühelegi pojale erialavalikul nõu andnud, seda ei saa anda. Kõik on nende enda kulgemine ses valikute virvarris.”