Inimesed

„HOMMIKUSÖÖK STAARIGA“

VIDEOINTERVJUU | Merle Palmiste 50: „Olen elus olnud paar korda valiku ees, kas mees või teater.“ 

Anu Saagim | Video: Rauno Vahtre; Hannes Dreimanis, 1. november 2020 08:58
"Hommikusöök staariga" restoranis Oia - Merle Palmiste; Anu Saagim Foto: Rauno Vahtre
Aastast 1992 Eesti Draamateatris töötav diiva, Merle Palmiste, tähistab 1. novembril juubelit. Ta on lõpetanud Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri XV lennu ja on võluva modellist tütre Elisabethi ema. 

Glamuuritari suust on pudenenud sellised pärlid: "Vana oled siis, kui rohtudele kulub raha rohkem kui šampanjale". Või näiteks Ervin Abelilt laenatud mõte, et elada tuleb nii, et kui lõpuks kokku kukud, siis kõik arvaksid, et suurest õnnest. Või lustlik tõdemus hiljutises intervjuus: "Mul ei pole meest, armukesi, väikseid lapsi ja see on nii tore!" 

Võtsime Merle Palmistega hetkeks aja maha Tallinna vanalinnas asuvas Kreeka restoranis Oia. Käisime tema eluetappe läbi viisaastakute kaupa.

"Hommikusöök staariga" restoranis Oia - Merle Palmiste; Anu Saagim Foto: Hannes Dreimanis

Merle, alustame sinu eluloo vaatlemist viiekate kaupa. Mäletad sa miskit ajast, kui olid viiene?

Samal teemal

Viis oli minu jaoks väga tähtis. Miks? Aga sellepärast, et õppisin siis lugema. Ja kui inimene õpib lugema, siis see on sündmus. Ema oli mul tol ajal kodune, kuna olin väga haige laps. Võtsin kõikvõimalikud köhad ja nohud alati endale külge. Mis laps ikka haigena kodus teeb? Õpib kõik tähed ja numbrid selgeks. Ja sellest hetkest hakkasin lugema tohutult palju. Arvan, et 25sena lugesin vähem, kui viiesena. Loosi läks kõik. "Pipi Pikksukk" ja "Muumitrollid".     

Kas esimesse klassi minekut mäletad?

Ma tohtult ootasin kooli minekut. Nagu lapsed ikka, küsisin ka mina, et mitu liivatera on maailmas. Või et, kuidas taevas on lõputu? Siis isa natuke mõtles ja ütles: "Tead Merle, kui kooli lähed, siis õpetaja vastab kõigile neile küsimustele." Sellepärast ootasingi seda kooli minekut. 

Kas said õpetajalt vastused kõikidele oma küsimustele?

Ma olin viisakas laps ja õpetajat ei piinanud. Koolis olid omad ülesanded, millele tuli vastused leida. Aga üht mäletan küll. Kui oled seitsmene, siis rahmeldad ju ringi. Minagi jooksin ja sukkpüksid olid mul pidevalt katki. See oli kohutav tragöödia! Tühja sest põlvest, aga et sukkpüksid olid katki... Neid polnud ju saada!

Muud ei tulegi meelde, kui et kümnendal sünnipäeval korrutati, et nüüd on esimene tähtis juubel. Eks lapsepõlves kingiti sünnipäevaks igasuguseid toredaid asju. Üht ma mäletan eriti. Kingiti kombineesid, mingeid alusseelikuid ja pesu. Olin solvunud ja vihane selliste kinkide peale. Need tundusid nii mõttetutena. Praegu poleks mul selliste kingituste vastu midagi. 

Kui oluline oli sinu jaoks lapsepõlves jõulu- või näärivana?

Väga oluline. Näärivana käis. Mitte küll igal aastal, aga käis. Vahel oli ka nii, et näärivana koputas uksele ja kui läksid kingitusi võtma, siis oli ta juba lahkunud. Vahel tegi sama ka lihavõttejänes. Kuna minu vanemad ei kuulunud kommunistlikusse parteisse, siis meie peres pühi ikka peeti. 

Kas oktoobrilaps ja pioneer oled ka ikka olnud?

Olen, aga kommunistluks nooreks ma ei astunud. Ähvardati küll, et kui ma komsomoli ei astu, siis ma keskkooli ei saa. Aga mul olid nii head hinded, et neil polnud valikut.  

Mis sinu vanemad selle peale kostsid?

Ma olen perest, kes on olnud alati väga eestimeelne. Eesti Vabariigi meelne. Nüüd, kui hakkasin Alma Vaarmani, superkommunisti mängima, siis oli mul väga raske rolli sisse elada. Sa pead ju saama selle inimese sisse, keda mängid. Kuidas ta mõtles? Mida ta tahtis? Milline oli tollane kontekst? Takkajärgi on lihtne mõelda, et miks te tegite nii, aga mitte naa ja vaadake mis sellest välja tuli. Aga nemad olid ju tol ajal toredate ideede eest väljas. Töörahva õigused. Tasuta haridus. See on ju väga õilis.

Mainisid, et õppisid koolis väga hästi. Kuidas see võimalik on? Ilusad tüdrukud ei õpi hästi.

Tõesti või!? Sa ei usu mind? Õppisin 9. Keskkoolis, mida täna enam polegi. Lammutati maha. See oli Õismäel, tiigi ääres. Mul oli väga hea pea. Olin kohusetundlik. Siis polegi miskit rasket. Olin rohkem humanitaarteaduste poole kaldu. Mind huvitasid keeled. Samas, käisin isegi matemaatika olümpiaadil. Viimaseks ma seal igatahes ei jäänud. Matemaatika meeldib mulle väga! Mulle meeldib see täpsus, et üks pluss üks on kaks. Ka võrrandid, et lõpuks tuleb täpne ja ilus vastus. See on tohutu nauding.

Kasutan oma matemaatilisi andeid ja võimeid tänapäeval tunduvalt vähem, kui võiksin. Rohkem lähevad käiku emotsioonid ja intuitsioonid. Aga füüsika ei meeldinud mulle üldse. Mootorid mulle ei meeldi. Mul puudub igasugune kirg midagi lammutada. Kui masin ei tööta, ostan uue. Mind absoluutselt ei huvita, kuidas ta töötab.   

Võtame ette sinu tiineka ea – 14-16.

No siis hakkas looma. Olin 15-16, kui läksin tantsustuudiosse. Lõpetasin sel ajal kaheksandat klassi. Siis hakkas tulema teatud iseseisvus. Poiss-sõber saabus mu ellu, kui olin 17. See oli poiss ühest teisest koolist. Aga ma olin üsna korralik tüdruk. Mul sellist pöörast perioodi tiineka eas polnudki. Käisin tantsustuudios viis korda nädalas. Läksin sinna kohe peale koolipäeva lõppu ja sinna see energia läks. Ei jäänud mul poiste jaoks aega, ega ka muudeks lõbustusteks. Tegu oli Eesti Filharmoonia Tantsustuudioga, kus koolitati professionaalseid varietee tantsijaid. Sain sealt isegi diplomi. Oleksin võinud vabalt minna varieteesse tantsijaks. 

Kuidas vanemad varietee tantsu kirge toona suhtusid?

Oo, toona võrdus varietee prostitutsiooniga. Mu isa oli tohutult vastu. Aga mina alla ei andnud. Ütlesin, et seal pole seksiga mingit asja. Emal polnud õnneks sellise tantsimise vastu midagi. Isa pidi ka lõpuks olukorraga leppima. 

Kas olid tütar, kes oskas isa ümber oma sõrme keerata?

Mul oli tohutult tore isa. Ta hoidis mind väga. Mul pole lapsepõlvest ühtegi traumat. Alles hiljem sain teada, see et mul oli väga normaalne isa pole üldse normaalne. See on haruldane. Mulle on mõjunud see loomulikult teistpidi. Olen lapsest peale harjunud, et üksteist usaldatakse. Asjadest räägitakse. Sa oled hoitud. Aga siis jõuad täisikka ja näed, et päriselus ei käi need asjad üldse nii. Usaldad inimesi rohkem, kui peaks. Ühesõnaga, ka õnnelik lapsepõlv võib sind "traumaatiliselt" mõjutada.      

Kas päris varietee lavale ka jõudsid? 

Ei, ma sain hoopis lavakasse ehk Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli sisse. Siis läks vunk juba sinna. Hakkas võibolla see rajum eluperiood. Ma arvan, et see kestab mul siiamaani.

Vana sa olid, kui lavakasse said?

17 

Kuidas see võimalik on?

Jah, ma jätsin koolis vahele kolmanda klassi. Kuna ma oskasin hästi lugeda ja arvutada ja olin üldse selline aktiivne, siis minu klassijuhataja, muuseas näitleja Tarmo Männardi ema, ütles, et Merle Palmiste ei peaks käima kolmandas klassis. Ta võiks minna teisest otse neljandasse. Mina vastu, et mis mõttes!? Mul nii tore klass ja armas pinginaaber. Mina ja vanemad pusisime ikka vastu. Käisin neljandatest klassidest suvetööle jäänud õpilastega järelaitamistundides ja sügisel läksingi siis mitte kolmandasse, vaid neljandasse klassi. Sestap lõpetasingi keskkooli 17-aastaselt.  

Sa oled ju geenius!

Ei ole! See oli lihtsalt üks väike eksperiment. Takkajärgi on ju tore mõelda, aga mis siis, kui ma poleks seda sammu teinud? Siis oleksin lõpetanud keskkooli valel aastal. Siis, kui ei toimunud lavakasse sisseastumiseksameid. Kas ma oleksin ühte aastat oodanud?  

Kust see näitlejaks õppimise kihk sul tuli?

See tuli mul endal. Ei teagi, kust need ideed pähe kargavad, aga kuskilt nad tulevad. Muidugi see ka, et kui mina sisse astusin, siis lõpetas just kolmeteistkümnes lend. Toimusid hästi toredad diplomilavastused. Miskipärast sattusin neid nägema. Sealt tuligi tahtmine, et läheks ja prooviks ka. Ega ma ei uskunud, et sisse saan. Ma polnud ju kunagi mingite näiteringidega tegelenud. 

Ja saidki esimese raksuga sisse?

Läks jah nii. Loomulikult oli ka tohutu rõõm. Isegi vanemad olid rõõmsad. Kui su laps ikka midagi tahab, no las ta siis proovib.  

Merle Palmiste 20sena?

Lavakast saab noore inimese teine kodu. See on nagu üks suur perekond. Seal armutakse, minnakse lahku, rõõmustatakse, kurvastatakase. Kõike juhtus. See oli tohutult intensiivne aeg. 

Praegu mängime näiteks Piret Raagiga, minu kursakaaslasega, tükki "Alias", kus oleme klassiõed. Üks mängib muidu ühes teatris, teine teises linnas. Me pole ammu kokku puutunud. Aga oma kursusekaaslasega on hoopis teine tunne mängida, kui teistega. See neli aastat koos oldud aega on ääretult tore. Sul on emotsionaalne side. Nad on omad.  

Milline sa lavakas olid? Samuti oivik?

Ei, absoluutselt mitte. Seal juhtus kõike. Näiteks öeldi kohe alguses, see et me teid siia kooli sisse võtsime, oli viga. Paljud langevad välja. Eks nad lootsid, et me hakkame tohutult pingutama. Ennast lahti lammutama ja uuesti kokku panema. Väga pingeline oli see kõik. Ühel hetkel tundsid, et võid eksida ja nüüd on siit minek. Esimene aasta oli väga raske. 

Oled õnneseen! Kohe peale kooli lõpetamist võeti sind Eesti Draamatearisse.

Jah, mind kutsuti kohe sinna. Tegelikult oli meie kursuse baasteater Ugala, kus ka meie kursuse juhendaja Kalju Komissarov töötas. Sealt tehti tervele meie kursusele ettepanek. Ma olin ka kindel, et lähen Ugalasse, sest olin seal juba repertuaaris sees. Aga siis kutsuti järsku Draamateatrisse ka. Mina, uhke tüdruk, ütlesin: "Ei, ma mõtlen natuke." Siis ma mõtlesin ja mõtlesin ja välja mõtlesin. 

Sa oled Draamateatris tänase päevani – 27 aastat. Kuidas see võimalik on?

Kui 25 aastat täis tiksus, siis mõtlesin küll, kuhu see aeg nii kiirelt on läinud? Kuidas ma nii kaua vastu olen pidanud? Mind pole isegi koondatud? Siis olin küll tohutult uhke. Aga ühel hetkel sain aru, et tänapäevases kontekstis, 25 aastat ühe koha peal, see polegi teab mis suur asi. Mis eriline saavutus see ikka on? Maailm muutub nii kiiresti.

Mis sind selles ühes teatris kinni hoiab? On sulle mujalt ka pakkumisi tehtud? 

Üks on kui oled püsitrupis või riigiteatris ja teine asi, kui oled vabakutseline. On omad plussid ja on omad miinused. Loeb ainult töö ja hõivatus. Aga on veel kolmas variant, mis on kõige ideaalsem. Kui sul on oma teater ja saad külalisena käia mujal mängimas. Selge see, et hooajad on erinevad. Tööd on erinevad. Draamateater on paksult häid näitlejaid täis. Kõigile rolle ei jätku. Istud ja ootad. Aga siis kutsutaksegi kuskile mujale. Pakutakse häid ja huvitavaid asju. Niisama ei kutsuta. Mul on vedanud või on olnud õnne. Mul pole kordagi tulnud pähe mõtet Draamatearist lahkuda. 

Isegi mitte vabakutseliseks?

Muidugi on olnud hetki, kus sa enam ei taha, ei jaksa, sul on kõrini. See on kriis. Aga mul pole see pikalt kestnud. Et oleksin justkui seesmiselt tühi või  mõte, et ei taha, istuks minus pikalt. Sellist aega pole olnud.    

Kui said 25, olid Draamateatris juba piisavalt möllanud. 

See oli tähtis number, sest siis sündis mul tütar. See oli tormiline aeg Alex Lepajõega. Suurt pausi ma ei teinudki peale lapse sündi, sest Eino Baskin kutsus mind üht vägevat rolli mängima. Olin väga üllatunud, et olin väljavalitu. 

Merle Palmiste tütar Elisabeth Berthel tegutseb täna modellinna Londonis

Merle - 30

Kui sain 29, siis kirjutati lehesabas, et palju õnne - Merle Palmiste 39! Kõik hõiskasid kooris, oo, ta näeb nii hea välja! 39, ei või olla! Kolmkümmend on inimeste jaoks nagu mingi kriis. Noorusaeg oleks justkui läbi.  Kolmekümnendad ei mõjunud mulle üldse traumeerivalt. Siis tuli ette 39 ja polnud kah hullu. Tuleb ennast alati valetada vanemaks. Siis kisavad kõik kooris, oi kui hea sa välja näed! Naised rumalukesed teevad alati vastupidi. 

Kas 40 on naise jaoks trauma?

Kui võtame Hollywoodi naisnäitlejad, siis räägitakse küll, et see on nende jaoks väga kriitiline aeg. Midagi muutub lõplikult. Sa ei mängi enam rolle, kus on rõhutatud värskust ja seksapiilsust. Tohutu kriis ja naistel ei ole rolle. Aga minul oli. Kui sul on tööd ja tegemist, siis sa vanuse peale ei mõtle. Kui tööd poleks, muidugi mõtleks. Mina võin olla ju tore ja tubli ja vahva, aga see on ainult sellepärast et sain nelikümmend. Sumasin täiega edasi. Kui on tööd, siis on hästi. 

Inimene on väga egoistlik. Kui mul on tööd, siis on hästi. Sul ei ole, kahju. Lapse sünnitasin õnneks 25selt. Muidu oleks pidanud vaatama väga teraselt ringi, mis ja kuidas. Seda muret mul ka polnud. Kõik oli tšill. 

Kas oleks võinud rohkem lapsi olla?

Muidugi olen mõelnud selle peale. Eks selleks on vaja ka seda tüüpi meest või suurt armastust, kellega sa neid lapsi tahad. Mitte et seda tüüpi mehi ei oleks olnud minu elus. Olen teinud valiku teist tüüpi meeste hulgast. Seda, et tahaksin kindlasti teist last sünnitada, ei ole olnud. Ja mõeldes praegu oma elule tagasi, siis väga õieti tegin, et ei sünnitanud 40ndates. Vaadates loomulikult asja kontekstis, mis elu ma sel ajal elasin. Tip top otsus. Võibolla see kõlab julmalt ja jõhkralt, aga elus on nii palju asju ja nii palju valikuid. Mul on laps ja see kogemus, mida tähendab lapse kasvatamine. See kogemus on mul käes. Või olen ma siis lihtsalt ebatüüpiline naine. Jurakas. 

Merle Palmiste elukaaslase Alex LepajõegaFoto: Mati Hiis

Kas sa abielus oled kunagi olnud?

Ei!

Mis sul viga on?

Kunagi Alex Lepajõega käisime avaldusi sisse viimas, aga tekkisid tehnilised probleemid ja me ei abiellunudki. Jutuks on tulnud see ka hiljem, aga ei. Peab olema konkreetne põhjus või tahtmine.

Armastus?

Jaa, armastus, et selle inimesega iga päev koos olla. 

Turvatunne?

Ainult sellest on minu jaoks vähe. Võibolla väljendan end valesti. Üks asi on materiaalne turvatunne. Teine on vaimne ja psühholoogiline turvatunne. Mul ei ole mitte midagi selle vastu kui mul on maja. Kihvt maja. Ja kui mul on seal kaks last ja kaks koera. Aga see ei ole minu eesmärk. Väikekodanlik peremudel. Maja õiges rajoonis, kaks last, rotveiler ja tõukass - see ei ole minu eesmärk. Ainult sellepärast ma meest ei vaja. 

Kas teiste arvamus selles osas pole sind mõjutanud?

Kindlasti on. Mul ei ole abielu vastu midagi. Mul pole ka mingit probleemi abielluda. Aga seda ainult siis, kui tuleb põhjus. Armastus. Siis abiellun. Kui loogiliselt võtta, siis läheb see aina keerulisemaks. 

Oled sa armastuse pärast ära pööranud?

Oo jaa! Võibolla see on olnud rohkem armumine. Selline läheb kiirelt üle ka. Kirg on minu jaoks väga tähtis märksõna. Näiteks meeldivad mulle tohutult lennukid. Mulle meeldivad kotkad. Kõik need, kes lendavad seal ülemistes sfäärides. Lähedal jumalale. Ja siis meeldivad mulle tohutult ka ookeanisügavused ja laevad.

Mu isa sõjaväes ei käinud, aga ta käis kordusõppustel laeva peal. Ja siis ta tuli koju mundris. Mäletan seda tänaseni. Ma olin tema üle nii uhke. Olin nii õnnelik! Mul ongi kaks varianti, kas väga üles kõrgele või väga sügavale. Tasakaal ja harmoonia on puhtalt minu teemad. Ma ei saa tihtipeale aru, et kui abiellutakse, siis peab võtma mehe perekonnanime. See on nagu kaotaksid iseennast ära. Mina olen hea kaaslane ainult siis, kui mina olen õnnelik ja kui mul on teise osapoolega midagi jagada. Kui ise olen tühi, siis oled teisel kahe jalaga seljas. Et minu õnn sõltub nüüd sinust. No ja mõtlengi, et kui ma nüüd abielluksin, siis ma polegi enam Merle Palmiste või? Ma võin armastuse nimel anda oma neeru, aga ma ei tea kas ma oma nime annaksin. 

Merle Palmiste; fotograaf Madis PalmFoto: Krista Väli

Vahepeal oli siin üks fotograaf, kelle perekonnanimi oli Palm. Merle Palm-Palmiste sobinuks hästi. Ja teine mees, kes mulle tohutult meeldib on Urmas Lennuk, kuna tal on selline nimi. Vot, Merle Lennuk ma tahaks olla. Mitte mingi Känd või Mätas. Minu vanaema oli näiteks neiupõlvenimega Känd.

Kui tuleks mees, kel perekonnanimeks Rakett?

Kohe olen valmis abielluma ja ka tema nime võtma. Ainult sellised mehed lähevad loosi. Ah, mine sa tea! Täna arvan nii, homme naa. Inimese põhiolemus jääb samaks, aga mingid väiksed asjad võibolla muutuvad. Loodan, et mitte ainult halvemuse poole. 

Inimene läheb kogu aeg ainult targemaks ikka.

Vaidlen vastu! Vanad inimesed on nii targad! Või oi, kuidas ma jumaldan vanu inimesi! Või, issand kui tore on iga memmega rääkida! Sada protsenti olen vastu. Inimene ei lähe targemaks automaatselt. Teaduslikult on tehtud kindlaks, et inimese ajumaht väheneb, kui ta juurde ei õpi. Sa pead õppima. Pead asjadega tegelema. Kas ka elukogemust tuleb, aga vähemalt sa ei kuku ära. 

Nii salakavalalt hiilivad ligi sellised arusaamised, et küll ikka vanasti oli parem. Või, et minu noorusajal olid asjad teisiti. Tegid mis tahad ja käisid kus tahad, aga vaadake mis nüüd toimub! Räägin siinkohal pigem endast. Aga üks on kindel, sul peab olema huvi elu vastu. Sa pead asjadest huvituma. Ei saa jääda mingite oma asjade otsa istuma. Vahel kutsun end isegi korrale. Kuule Palmiste, mine reisi ise sinna ja vaata kuidas asjad tegelikult on. Mitte et keegi ütleb, et Indias on mustus ja räpane. Ise pole seal kunagi käinudki. Võibolla oled näinud ainult mingit dokfilmi. Kuulnud kellegi reisimuljeid. Mine ise kohale ja räägi pärast. 

Emajõe Suveteatri etendus "Nukitsamees"; Merle Palmiste koos elukaaslasega Aivar HuntFoto: ALDO LUUD

Meeste teema juurde korraks tagasi tulles. Võibolla paljud mehed pelgavad sind? Oled ju ikkagi näitleja. Pole lihtne koos olla sellist elukutset pidava kaaslasega.    

Elus olen olnud paar korda valiku ees, kas nüüd siis mees või teater. Olen alati valinud teatri. Võin tunduda tohutu kunsti muusana, kes pühendab kogu oma elu teatrile. Inimlikud asjad, nagu armastus, justkui ei loeks. Tõesti, elus pole ägedamat asja, kui su kõrval on äge mees. See on vaieldamatult üks vingemaid asju naise elus. Kui mees ütleks mulle, et nüüd vali, mina või Draamateater, siis ta ei ole lihtsalt minu mees. Ta võib olla tore inimene, aga ta pole minu jaoks.

Aga kui see äge mees peab töö tõttu maailma eri paigus elama ja sooviks, et sina temaga kaasas oleks?

Ma arvan, et mul hakkaks lõpuks igav. Aga ei tea ka. Ega minu eesmärk pole olla hambad ristis tööl Pärnu mnt. 15, kuni mind sealt jalad ees välja kantakse. Ühel hetkel võin tõesti oma elus uue lehekülje keerata. Tehtud, aitab! Ma absoluutselt ei välista seda. 

Merle Palmiste 45 ehk viis aastat tagasi.

Vahet pole, 45 või 49, mina ei saa midagi aru. Seoses juubeli lähenemisega mõtlesin õudusega, et hakkavad jälle need intervjuud pihta. Küsitakse lapseõlve kohta ja palutakse meenutada nooruspõlve. Issand, ma ei viitsi meenutada, kuidas ma jooksen lühikestes pükstes, põlvikud jalas, patsid peas ringi. Ma ei mõtle selle peale. Küll see kõik tuleb kunagi. Praegu on selles mõttes mõnus aeg, et ma ei mõtle mineviku peale. Et miks ma ei teinud üht või teist kahekümnesena ära ja praegu on hilja. Ja ma ei mõtle ka tuleviku peale. Mida siin mõelda? Et, oi, kuidas ma kahekümne aasta pärast reisin või mis ägedad rollid mul tulevad. Ei mõtle. Keskendun sellele, mis on praegu hästi. On tervist, on tööd.

Naljakas asi meenub. Kui olin noor, mõtlesin, et kui saan kolmkümmend, siis tuleb pikad juuksed ära lõigata. Kes see ikka peale 30ndat pikki juukseid kannab? See on kuidagi hästi teravalt meelde jäänud. Aga elus on nii selle vanusega, et vaatad ringi ja mõtled mõnd vanemat inimest vaadates, et nii vanaks küll saada ei tahaks. Siis vaatad teisele poole ja näed väga vahvat vanemat inimest, kelle moodi sooviksid olla. Mingeid limiite pole, kõik oleneb tohutult iseendast, kuniks jagub tervist. See on nagu venelastest uusrikaste toost – "Tervist, kõik muu me ostame!". Tuleb tänulik olla, et täna on hästi.   

Teleseriaali "Kättemaksukontor" salvestus; Merle PalmisteFoto: ARNO SAAR

Kas ronid ka 80aastasena lavale?

Kui suudan sinna ronida, siis jaa. Kui on roll, mis mind üles kütab. 

Film või teater?

Mõlemad. Filmi puhul on see tore, et ta jääb. Muidugi jäävad ka halvad filmid. Teatriga on omakorda fenomen, et pole ühtegi ühesugust etendust. See on siin ja praegu. Selles on tohutu võlu. 

50! Kas tuleb suur pidu?

Nii väga tahtsin seda tähistada. Mul on teatris tohutult palju inimesi, kellega olen kokku puutunud ja keda tahaksin kokku ajada, tänada ja pidu pidada. Mõtlesin, et ma ei mängi sel õhtul ühtegi etendust. See võtab kolm tundi peo ajast ära. Nagunii on kõik inimesed mind näitlemas näinud. Teeks lihtsalt ühe toreda peo. Aga asjaolud muutusid. Lükkasime peo edasi turvalisuse kaalutlusel.

Kas usud, et ajad lähevad paremaks?

Kui läheb hästi, siis saan ju 51. Ka siis võib suure peo maha pidada.  Aga teater tegi mulle 1. novembriks imelise kingituse. Mul on vaba õhtu. 

Kuidas olla särav ja vastupandamatu?

Mõtlemine, mitte vitamiinid, on kõige olulisem. Lihtne kvantfüüsika. Maakeeli lahti öeldes, saad oma mõtega muuta ja mõjutada reaalsust. Kõlab juba natuke "Puuduta mind" saatena, aga mina usun sellesse. Olen ennast isegi terveks vihastanud. Kõik me tahame olla terved. Ma olen terve ja kõik! Olen igavesti noor ja kõik! Ja töötab! Nägemist!

Etenduse "Kaos" esietendus Tallinna Draamateatris Foto: TEET MALSROOS

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee