VIDEO | Ameerikas indiaanlastele nende endi keeli õpetav eestlane: ühe hõimu pealik oskab isegi eesti keelt

Tiirlev Kotkas sündis 49 suve tagasi Tartus ja näitas juba maast madalast – ilmselt paljuski tänu polaaruurijast isa geenidele – üles huvi eksootiliste rahvaste ja paikade vastu, vahendab "Pealtnägija".

"Mul on olnud kaks suurt huvi. Võiks ütelda, et isegi kolm: esiteks keeled, teiseks indiaani kultuurid ja kolmandaks Kaug-Ida kultuurid – Hiina, Tiibet ja Korea. Olen mõnes mõttes oma lapsepõlveunistuse ilusti täitnud, sest ma olen kuus aastat Hiinas, Tiibetis ja Koreas elanud, õppinud Hiinas hiina keelt ja tibetoloogiat. Nüüd mängin indiaanlastega ja saan selle eest palka," räägib Park.

Indrek läks 1996. aastal Hiinasse tiibeti keelt õppima, olles sel erialal seal üldse esimene läänlane. Pekingis asuva Vähemusrahvaste ülikooli lõpetamise järel kolis värske tibetoloog 2002. aastal jälle teise maailma serva ja asus õppima Indiana ülikooli, mis on omamoodi keeleuurijate meka, kus õpetatakse üle saja keele.

Algul hiina keelt õpetanud Park sattus pooljuhuslikult indiaani keelte peale ega osanud aimatagi, et sellest saab elutöö ja ka maailma mastaabis üpris unikaalne ettevõtmine. Ameerika Ühendriikides identifitseeritakse tänini umbes 500 indiaanihõimu, mis võivad Parki sõnul olla erinevad nagu eestlased hotentottidest. Reservaadid, mis omal ajal tekkisid pahatihti vägivalla ja küüditamise tulemusel, on täna poolautonoomsed ja mõned väljastavad isegi oma passe.

Indiaani hõimupealik oskas eesti keelt

Park sattus Põhja-Dakotasse, kus elavad koos hidatsad, mandanid ja arikarad – kokku umbes 15 000 hinge. Ajalugu on olnud kole ja usaldamatust valgete suhtes kohtab seal palju. Seda tundis ka eesti keelemees.

"On erinevad tasemed, kuidas akadeemilistesse töötajatesse või teadlastesse suhtutakse. Kõige hullemad on arheoloogid, sest nemad on laibarüvetajad ja kondivargad. Antropoloogid on aga kultuurivargad, sest nad kirjeldavad kultuuri ja tõlgendavad seda sageli valesti. Võib-olla kõige lihtsam on keeleteadlane olla, sest keelt ei ole võimalik ära varastada. Kui ma mõne sõna õpin, siis õpetajale jääb see sõna ju alles," selgitas Park ja lisas, et kuigi algul oli ajaloolistel põhjustel usaldamatust palju, saab ta nüüd enamike hõimudega siiski hästi läbi.

"Aitas ka see, et kui ma kõigepealt hõimu läksin, tahtsin saada hõimu nõukogu käest toetuskirja, et saaksin üldse uurimisgrante taotleda. See perekond, kes mind oma tiiva alla võttis ja ütles, et nad minuga hea meelega töötavad, viisid mu ühe hõimu pealiku juurde seitsmest. See vana mees, kelle juurde läksin, küsis, mis su nimi on, mis sa siin teha tahad, kust sa pärit oled, et aktsendiga räägid. Ma ütlesin, et olen Eestist. Ta ütles, et jah, ma tean Eestit. Ma vastasin, et väga tore ja katsusin teemat vahetada, aga ta nägi, et ma ei uskunud teda," meenutab ta.

Hõimupealik kordas aga taas, et teab Eestist ja oskab isegi natuke eesti keelt rääkida. "Ta hakkas mulle lugema numbreid ühest kümneni ja ütles paar sõna eesti keeles. Muidugi olin siis täitsa pahviks löödud. Tuli välja, et vanahärra oli 1940. aastatel käinud koolis kohe reservaadi piiri taga ja sinna oli Saksamaalt põgenikelaagrist saabunud Eesti veterinaari perekond, kus oli üks väike poiss, kes ei osanud samuti inglise keelt. Indiaani ja eesti poiss pandi kõrvuti istuma, kumbki inglise keelt ei osanud, aga siis õpetas üks ühele hidatsa keelt ja teine teisele eesti keelt," jutustab Park.

Alates 2006. aastast elabki Park suure osa aastast reservaadis. Ta võeti isegi ühe klanni liikmeks ja talle pandi nimeks Tiirlev Kotkas.