KUULA | Gram-Of-Fun avaldas melanhoolse pala: oluline on osata seda tunnet enda kasuks pöörata

Gram-Of-Fun koosneb sõpruskonnast, kuhu kuuluvad Kristel Aaslaid, Kostja Tsõbulevski, Dr. Philgood, Martin „Muudu“ Kuut, Raul Ojamaa ning Jaan Jaago. Nad teavad teineteist palju pikemalt, kui nende muusikaline grupp eksisteerinud on. „Lõpuks saime ka sellele koosviibimisele panna nime, mis võttis kõige paremini kokku vibe’i, mida me koos olles tunneme ja edasi anda tahame,“ räägib bändiliige Dr. Philgood.

Just tema mõtles ka koosluse nime välja. „Nimi eksisteeris minu arsenalis juba Tartu aegadest, mil korraldasin klubis Plink Plonk samanimelisi hip-hopi pidusid. Nimi sündis ühel legel brainstorming’ul ja suitsusesköögihängis Fredy Schmidti Annelinna korteris.“

Bändi muusikas leidub palju erinevaid nüansse, millest peaks iga kuulaja endale midagi maiustamiseks leidma. Kuidas kirjeldaksid nad oma loomingut aga ise? Kui Muudu ütleb, et see on muusika, mis räägib läbi erinevate stiilide kuue sõbra lugu, siis Kostja meelest on Gram-Of-Fun „ajas rändav funk-neosoul-house-hiphop-pop-andwhatnot küpsetis väikese disko ja roki kõrvalmaitsega, mida katab paksu kihina vanakooli värviliste suhkrupärlitega kaunistatud modernne sefiir“.

Raul iseloomustab nende loomingut sõnaga groovy. „Isegi, kui tegu on rahuliku looga nagu „Melancholy“, läbib seda rütm, mille järgi saad kaasa õõtsuda või pehmelt ühe koha peal hüpata. Lisaks seome me elektroonilise muusika ja DJ-kultuuri võtteid traditsioonilisemate instrumentidega.“

Kristel ütleb aga, et Gram-Of-Fun on hinge muusika. „Iga liige bändis on teinud muusikamaastikel omajagu reisimist, seega saab see kõik ka meie helis kokku. Kuna eelkõige meeldib meile pakkuda rõõmu, kipub muusikagi olema tempokas, muidugi mõnusate eranditega.“

Kurbus toob esile siirust

Bänd avaldas uue loo „Melancholy“, mille sõnade autor Tsõbulevski räägib, et melanhoolia tabab teda praktiliselt iga päev, aga enamasti siis, kui tekib n-ö hetk oma mõtetega – autos, kodus, stuudios, tööl, mõnikord mõnel peol või istumisel. „Melanhoolia on meis kõigis, mõnel rohkem, teisel vähem. Endal tundub seda olevat pigem rohkem. See on elu normaalne osa. Oluline on oskus seda enda kasuks pöörata. Melanhoolses seisus inimene suudab võib-olla langeda mõtetega sügavamale endasse, kust siis omakorda tuua välja loominguliselt siiramad, vahetumad, universaalsemad ja vahest julgemad emotsioonid, mis kõnetavad ning puudutavad suuremat osa inimesi.“

Kristelgi tõdeb, et on suurema osa oma elust selles kibemagusas tundes veetnud. „Pideva ülemõtlejana tundub, et alati on miski puhast rõõmu varjutamas. Eks maadlus selle tundega on omajagu keeruline, kuid olen aeg-ajalt juba täitsa tubli. Olen nõus, et see toob rohkem esile ehedust, mis kipub tänapäeval võib-olla igasuguse virvarri all kaduma minema. Mõnikord tunnen end tänu sellele elusamana,“ avaldab ta.

Rauli sõnul on melanhoolia tema elus enamik aega taustafooni maalinud. „Sel aastal hakkasin ka psühhoteraapias käima, kuna tundsin, et mingis mõttes on see isiklik valik, kuidas me maailma tajuda otsustame. Enda puhul tundsin, kuidas olemasoleva elu tajumine mind suures plaanis tagasi hoidis. Ma ei ütle, et melanhoolia on halb või hea, see on üks seisunditest. See näitab, et meie sees on midagi, mis seda tekitab – mingi läbielamine, trauma vms.“

Praegu näeb ta melanhooliat teistmoodi kui varem. „Minu jaoks pole ahvatlev tundesse uppuda, aga kui see tekib, tuleb tegeleda põhjuse otsimisega. Olles terve elu melanhoolia baasilt tegutsenud, ei ole see üleöö juhtuv ime, vaid regulaarne enesedistsipliin,“ sõnab Ojamaa.

Martin ütleb, et oleskleb vahel pere, sõprade ja oma sõltuvustele järele andmise abiga pehmes melanhoolias, kuid enamiku ajast see olemine nii mõnus ei ole. „Ma naudin seda seisundit. Ahastuses on väga raske loov olla, kuid melanhoolia on minu jaoks täpselt õige ja mõnus.“

Melanhoolia võib olla inspireeriv

Nagu Kuut mainis, võib nukrus ka heaks inspiratsiooniallikaks olla. „Esmapilgul tundub melanhoolia justkui pidurdav, kuna tegemist on iseenda ja oma ümbritseva maailma analüüsiga ning n-ö paika sättimisega – mõnikord edukalt, teinekord jällegi tulutult –, kuid see toimib mingil ootamatul hetkel äärmiselt inspireerivalt,“ räägib Kostja.

Ka Kristel nõustub: „Pigem on melanhoolia inspireeriv. Kuna see on minu jaoks nii mitmekülgne tunne, siis erinevate tahkude mõtestamine ja uurimine annab loominguliselt päris palju ainest. Tundsin vahepeal, et kaalukauss minu sees oli nii positiivsele kandunud, et ei osanud endast midagi välja anda. Eks harjumus oli pigem kurbusest kirjutada, kuigi totaalses augus olles ei olnud samuti tahtmist midagi teha. See on tegelikult korralik tasakaalu leidmise ülesanne. Kuid ilmselgelt on ainult ühest küljest vaadates kogu pilti raske näha. Valgus ja varjud täiendavad üksteist, nii ka tundemaailmas.“

Raulgi tõdeb, et looming sünnib elust enesest. „Kui oled melanhoolsusele kalduv, on see ilmselgelt inspireeriv. Ma ei ütleks, et üks tunne on inspireerivam kui teine. Ma ei romantiseeriks melanhooliat üle ega tõstaks teistest kõrgemale. Inspireerivad on sündmused, mis elus juhtuvad, ja loomingu esimene samm ongi see, kuidas me nendele reageerime.“