Tiit Sukk: mootorratturina olen õppinud igat liikuvat elementi hindama kui potentsiaalset mõrvarit

Tiit Sukk sõnab, et mootorratturina on ta õppinud iga liikuvat elementi hindama kui potentsiaalset mõrvarit. "See aitab ka kõigi muude vahenditega sõita ja jääb külge, sest arvestad kogu aeg, et keegi, kes liigub paremale, võib järgmine hetk keerata ringi ja minna vasakule," tõdeb ta

PPA juhtiv korrakaitseametnik Sirle Loigo kinnitab, et on isegi elektritõukeratast proovinud, mõistmaks, millega on tegemist. "Töö on õpetanud mind nii kaitslikuks ning hindan oma elu ja tervist nii palju, et tõukeratas pole minu jaoks. Selle metallitüki peal 25 kilomeetrit tunnis ei ole minu jaoks riskivaba sõitmine, " sõnab ta ja lisab, et eelistab liikluses olla nii, et riskid on maandatud. 

Tehnoloogiaajakirjanik Henrik Roonemaa arvates on vähemalt linnaliikluses elektritõukeratas ohutum kui tavaline jalgratas. "Tõukeratas on aeglasem, renditõukeratas on piiratud 20 kilomeetrile tunnis, tavalise rattaga sõidan tõukeratastest mööda," sõnab ta ja mainib, et lisaks saab tõukeratta pealt kiiresti maha. "Tavalise ratta peal olen kõrgel õhus, kui on mingi jama, siis tõenäosus, et lendan külje või pea peale, on suurem."

"Meil ei ole olnud aega harjuda, et üks liiklusvahend on juures," mainib Roonemaa ja sõnab, et suurim probleem on see, kuidas ühele kitsale teele on kokku surutud jalgadel ja ratastel liiklejad. "Pole midagi teha, üks on ikkagi kolm-neli-viis korda kiirem," ütleb ta.  Kui Eestis oleks rattasõit sama populaarne kui Helsingis ja Stockholmis, ei mahuks need ratturid kuhugi ära.