Toomas KirssFoto: Stanislav Moškov
Aigi Viira 29. juuni 2022 10:54
„Eks ma siis elasin kriitikat üle küll, nüüd mul on juba üsna paks nahk,“ muigab režissöör Toomas Kirss aegade üle, mis jäävad 1980.–1990. aastatesse. Toona oli ta Eesti Televisiooni noor režissöör-lavastaja, kes tõi ekraanile nii Alan Ayckbourni „Kallid külalised“, Eduard Vilde „Vigased pruudid“ kui ka Eugene Ionesco „Kiilaspäise lauljanna“. Sai kriitikuilt võtta, mis tolmas, kuid alla ei andnud. Tõtt-öelda pole kriitika talle armuline praegugi, kuid Kirss ei heitu. Veel enam: ta on oma kindlameelsusega selge illustratsioon vene ütelusele „Suuri laevu saadab ikka kajakate kisa“. Kirss naerab: „Mis suur laev?! Mina olen ju pisike paat!“

Olgu kuidas on, pisike paat või suur laev, aga Kirss oli kange juba siis, kui ETVs vastse režissöör-lavastajana alustas. Ning pürgis järelejätmatult telelavastuste poole. „Mul oli see suur vabadus, et ma ei pidanud tegema punast asja,“ meenutab ta. „Leidsin raamatukogust vanu näidendeid, millest tegin telelavastused, näiteks „Koduhani“ ja „Nutikad mehed“ või „Elavad surnud“, mille ise dramatiseerisime.

Tegime ka „Vigased pruudid“ ja „Kallid külalised“. Saime teha küll, aga selle tulemusena, et tegime selliseid asju, saime ka korralikult peksa. Kui „Vigased pruudid“ välja tuli, siis tambiti meid maa sisse. Sirbis kirjutati, et midagi nii magedat pole enne nähtud ja kas Kirss mõtleb, et teeb Koidula-teatrit, kui paneb mehed naisi mängima. Mina mõtlesingi, et teen Koidula-teatrit, kus naisi lavale ei lubatud. Kriitik arvas, et see on nii piinlik.“

Kirss naerab, et aastaid hiljem muutus olukord vastupidiseks.

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
1,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaVõida iPhone 12 nutitelefon