Leelo Tungal meenutab ema Siberisse saatmist: isal võis väga hirmus olla, kui ma öösiti memmet taga nutsin

Saates „Käbi ei kuku...“ räägivad Leelo ja tema tütar Maarja Kangro nende lapsepõlvest ning perekonnast. Leelol on lisaks Maarjale veel kaks nooremat tütart Kirke ja Anna-Magdaleena Kangro. Leelo räägib, et neid kolme kõrvuti vaadates on nad kõik nii ühesugused ja erinevad samal ajal. „Iseloomud on muidugi erinevad kõigil. Mina võin nende kõigi peale kindel olla, et nad ei valeta, ei varasta, ei tee alatuid tempe. Ma olen väga õnnelik oma lastekarja üle.“

Maarja räägib, et päris puhtad tüdrukud nad ikkagi ei olnud. „Eks on varastatud ja valetatud elu jooksul küll. Lapsena me käisime ikka pidevalt hernepõldudel ja kooliaias raksus. See käib vist lapsepõlve juurde, et niisuguseid asju pätsatakse. Eks selliseid hädavalesid on ka ikka ette tulnud, kes siis ilma nendeta saab.“ Maarja meenutab veel lapsepõlvest seika, kus nad tundsid õe Kirkega, et vanemad on liiga boheemlaslikud ja vähe karmid. Nad otsustasid, et nüüd on vaja pere pesamuna, keda muidu kogu aeg hellitati, spartalikult kasvatama hakata. „Ajasime ta kõigepealt külma duši alla, siis viisime spordiväljakule ja sundisime kolmeaastast last hüppama üle nende kummide, mis tol ajal olid igal spordiväljakul olemas. Sundisime rõngaste küljes rippuma ja lõpuks viisime poomi peale. Poom oli kõrge ja muidugi laps kohutavalt kartis seda. Kui vaatasime, et ta ei liigu üldse edasi, isegi kui käest kinni hoidsime, leidsime, et temast küll asja ei saa ja meie ei jaksa teda üles kasvatada,“ kirjeldab Maarja, et lõpuks läks vanaema Anna-Magdaleenat päästma. Leelo lisab: „Anna-Magdaleena karjus nagu ratta peal, siis oli küll pahandus kohutav.“

Maarja meenutab vanaema, kes kunagi ei tõstnud häält ja õpetas neid nii hästi, et kooli minnes esimesed kolm aastat ta midagi juurde õppima ei pidanud. „Ma arvan, et mõnes mõttes tänu vanaemale on minust elus asja saanud. Ta andis vaimselt nii suure edumaa juba väga varajases lapsepõlves.” Ainuke asi, mida tüdrukute vanaema nõudis, oli toa korrashoidmine. „Kirkega ikka püüdsime toa koristamisest ära nihverdada ja siis vanaema ütles: „Teie ilumeel ei arene, kui tuba korras ei hoia,“ räägib Maarja. „Meie muidugi omavahel irvitasime, et mis ilumeel see selline on. Lõpuks tulime talle siiski vastu ja moe pärast kohendasime raamatukuhjasid.“

Leelo räägib, et tema ei ole enda emaga samal kõrgusel, sest ema oli sündinud pedagoog. „Kui mina olin kolmene viidi ema Siberisse, see oli see õpetajate represseerimise aeg üle Eesti – 400 õpetajat vallandati, 150 arreteeriti, minu ema oli nende seas,“ räägib Tungal. „Ema oli väga tugev naine. Ta oli pisike, meeter 54 sentimeetrit pikk, aga loomus oli tal väga kange. Ta oli pere neljateistkümnes laps. Peres pidi saama hariduse ainult vanim poeg, kes sai Merekoolis käia ja õppis ka Westholmi gümnaasiumis. Ema võitles ennast välja, ta sai Tallinnasse venna juurde minna algkooli ja pärast edasi Õpetajate seminari.“

Leelo meenutab, et oli juba teise klassi laps, kui ema vangilaagrist tagasi tuli, ning ta pidas end ise selle tõttu rohkem isa lapseks. Õnneks oli Leelol väga hea isa ja hiljem ka vanaisa. „Vanaisa muidugi oli meie suur lemmik, tõeline kamraad. Minu elu suurimaid traumasid oli, kui kuulsin vanaisa surmast, olin siis üheksa-aastane. Üks inimene on läinud ja kogu lugu. Vanaisa oli jahimees ja tõi metsast igasugu huvitavaid asju. Mulle meeldis eriti kui ta oli käinud linnas, pannud selga sametpintsaku, mis ka talle endale väga meeldis. Siis ta kandis seda veel terve päev ja sõidutas meid uhkelt mootorrattaga ringi. Ta nägi nii šikk välja selle pintsakuga,“ räägib Maarja.

Leelo räägib, et just isa tõttu oli ema ära viimine kergem. Leelo meenutab, et isa õed hakkasid teda mööda arste vedama, kuna tal tekkis maasikaallergia, kuigi väiksena oli ta emaga maasikal käinud. Nähtavasti tekkis allergia aga hiljem närvidest. „Eks isal võis väga hirmus olla, kui ma öösiti memmet taga nutsin, kaissu ja tema voodisse nõudsin. Mul on inimestega vedanud,” räägib Leelo, et isapoolne suguvõsa võttis nende elust väga palju osa. „Ma ei kujuta ette, mida oleksin ilma tädideta selga või jalga pannud. Tädid võtsid mind tihti ka enda juurde.“

Leelo räägib, et kui ema Siberist tagasi tuli, oli nende vahel suur lõhe, aga samal ajal valdas teda suur õnnetunne. Paljud inimesed, kes tagasi koju tulid, said suure šoki osaliseks avastades, et nende abielu on lahutatud. Leelo isa ja ema aga ei lahutanud. „Ilmselt oli see ikka suur armastus,“ meenutab naine. „Kui ema tagasi jõudis, läksid tädid talle rongi vastu, viisid ema kõigepealt juuksurisse, lasid lokid pähe teha ja siis viisid kleidi- ja kingapoodi.“ Leelo ütleb, et ema saabumine oli tema jaoks pettumus. „Isa oli kogu aeg rääkinud milline lumivalgeke ema on ja siis tuleb väike külmavõetud naine, kuigi lokid peas ja lilleline kleit seljas. Ma arvasin, et see ikka ei ole minu ema.“

Leelo meenutab kuidas nad hakkasid emaga uuesti õppima, eriti õigekeelt ja käekirja. Ema lasi tal kõik enda luuletused korrektselt ümber kirjutada, ning saatis tütart luulevõistlustele. See oli suureks tõukeks Leelo luuletajakarjäärile. „Ema on väga hasartne inimene – kui ta kuskil midagi võidab, tahab ta veelgi enam edu saavutuda. Usun, et need eduelamused aitasid tal edu saavutada,“ lisab Leelo tütar Maarja.