Rinnavähi seljatanud Merike Värik töötab Seesam kindlustuses, Põhja-Eesti regionaalhaiglas vähihaigete ja nende lähedaste nõustajana ning juhib kahte vähiühingut. Sõbrad küsivad ta käest, kuidas ta nii palju teha jõuab. „Pärast seda kogemust [vähki] on mul kahju päevadest, kus ma pole midagi kasulikku või huvitavat teinud.”Foto: Teet Malsroos
29. november 2021, 10:19
ÕL ARHIIV | Hirm jääda voolikute külge… „Tahtsin teha patsienditestamenti, aga ei saanud.“ (7)
Õhtuleht taasavaldab artikli, mis ilmus esmakordselt 5. oktoobril 2020. aastal.
„Ühel päeval tundsin rinnas muna. Tuli välja, et mul oli II staadiumi vähk,“ meenutab Merike Värik kümne aasta tagust päeva. Operatsioonile järgnes keemiaravi. Esimesed neli kuuri läksid edukalt, kuid siis tervis halvenes järsult. Sel ajal tärkas Värikus soov teha patsienditestament.
Selle mõtteni viis kõige raskem aeg võitluses vähiga. Ta lamas kodus voodis, suutmata tõusta, et plaanilisele arstivisiidile minna. Ta tahtis helistada arstile ja teada anda, et ei jõua tulla. Telefon kukkus aga voodi alla. Teda sundis ennast püsti ajama kiunuv koer, kel olid hiljaaegu sündinud kutsikad. Värik arvas, et nendega on midagi juhtunud, sest koer ulgus ja halises.
Edasi lugemiseks:
Tellimus olemas? Logi sisse
Kommentaarid