Inimesed

Veerandsada aastat tagasi valminud draamasarja „Wikmani poisid“ võtteplatsil said noornäitlejad vett ja vilet, kuid tulemuseks on tõeline fenomen

„Wikmani poiste“ näitlejad olid nii näljas, et sõid filmis pakutava toidu enne esimest võtet ära (1)

Aigi Viira, 2. oktoober 2020, 22:30
VIIMANE PIDULAUD: Viis aastat pärast Wikmani gümnaasiumi lõpetamist saavad noored mehed taas kokku. On II maailmasõda. Eesti vabariiki ei ole enam. Kelder (Raivo Maripuu), Maim (Ain Prosa), Kristjan Koorman (Meelis Pai), Jaak Sirkel (Mait Malmsten) ja Tummel (Ago Anderson) on küll elus ja terved, kuid nende tulevik on tumedavõitu.Foto: Heidi Maasikmets / ERR
„Lõpuks ometi saab süüa ka!“ kõlab õnnest nõretav mehehääl. „Rostbiif! Valmistatud kõige ehtsamal inglise viisil!“ See kilge kostab näitleja Pille Lukini suust, kes uhke liuaga peoseltskonna suunas purjetab. Ent see liuatäis on hõredavõitu ja noored näitlejad täidavad oma taldrikuid innukalt salatiga. Sellisega, mida jänesed armastaksid. On aasta 1994. Vaene ja kehvapoolne aeg, kui draamasarja „Wikmani poisid“ võtteid tehakse. Tõsi, selle stseeni tarvis, kus peetakse õpilase Koormani sünnipäeva, tuuakse kohale peen restoraniroog. „Meile pandi ette kõige ehtsam rostbiif ja see oli neetult maitsev,“ meenutab õpilast Pennot kehastanud Marko Matvere. „Toit kadus hetkega ja sellest tuli suur pahandus.“

„Wikmani poiste“ neljandas osas peetud sünnipäevapidu avaldas tõepoolest televaatajaile muljet. „Neljas jagu rabas sünnipäeva toredusega, tohutu söögilaud lookas, kogu asjas midagi sobakeviclikku, laual röögatu tuurakala või säga, klaase nagu dineel Waldorf-Astorias,“ hindas endine Jakob Westholmi gümnaasiumi poiss Nils Bernhard Sachris hiljem Postimehes sarjategijate hoogsust. „Ega midagi, kõvad poisid paistsid olevat, kallid veinid ja puha.“ Seda endine Westholmi poiss ei teadnud, et need telest nähtud kallid veinid olid vägagi päris, mitte mingi lahja sõstramorss või moosivesi. „Kõige ehtsam punane vein, mitte mingisugune laga – ikka täitsa korralik!“ kiidab Matvere aastaid hiljemgi. Sama ehtne kui toosama rostbiif, millest Matvere sõnul lubati näitlejail üks tükk taldrikule asetada. „Ma väikse killu maitsesin, pärast võtsid teised ka ja niimoodi oligi toit enne esimest võtet liudadelt söödud – nagu see tavaliselt juhtub kinos,“ naerab Matvere. „See toit oli ülimaitsev! Ma ei tea, kes selle jämeda vea tegi, et pani nii head toidud laudadele.“

Edasi lugemiseks:

Samal teemal

4. september 2020, 21:42
Koolivorm nõukaajal: poole sajandi jooksul vahetus koolivorm neli korda, et olla vähekenegi moodne
15. oktoober 2019, 00:01
MAI MIKIVERI NOORUSLIKKUSE SALADUS: mul on vist head geenid, vendadel Mikul ja Tõnul polnud
18. jaanuar 2019, 00:01
Sven Grünberg: „Suurema osa filmimuusikat olen kirjutanud raha pärast.“
4. november 2018, 15:37
Urmas Eero Liiv: "Wikmani poisid" on ajatu klassika

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee