Tarmo Kõuts: „Uudist august Estonia pardas olen ma oodanud pikki aastaid. Mulle tundus kogu aeg, et mingi fragment on uppumise loo juures puudu.“

„Estonia oli keskmisest suurem laev ja kui selle ühes poordis käib mingi plõksatus, ei pruugi see olla kuulda suures tormis, kus laev vabiseb, ragiseb, sees lendab mööbel, kõik paugub ning raksub ja on kaoses,“ ütleb viitseadmiral Tarmo Kõuts, et laeva külge augu rebestanud kokkupõrge võis jääda üsna märkamatuks. Varasem kaugsõidukapten ning hilisem kaitseväe juhataja ja riigikogu liige Kõuts juhtis Estonia huku ajal Eesti piirivalvet.

Mis teile Estonia huku esimestest tundidest on eriti selgelt meelde jäänud?

President Lennart Meri reageering, kui ma talle öösel – pärast informatsiooni kontrollimist – kohe helistasin…

President Meri kuulis laevahukust teie käest?

Minu käest. Meri esimene reaktsioon oli küllaltki otsekohene: „Tarmo, kas sa oled joonud?“ Ta ei suutnud seda uudist uskuda, ilmselt arvas, et see on purjus hülge möla. Vastasin, et teate, härra president, ma ei ole joomamees, eriti öösiti.

Meri ikka ei uskunud, et see oli Estonia, pidin üle kordama.

Järgmise hooga tormasin siseministeeriumisse ja seal moodustasime kriisistaabi. Kuhjasime kokku kõik kompuutrid – nii nimetati toona arvuteid –, mis ministeeriumis olid, lõime otsekontaktid Soome piirivalve ja päästekeskusega Turus ning Rootsiga ja siis hakkasid tulema juba nimekirjad. Hommikuks oli meil staap töös.