GALERII | Mirtel Pohla sarjast „Valguses ja varjus“: üritasin enne jah-sõna ütlemist kindlaks teha, et peategelane poleks hädine naine

Algus tunnistab, et ärevus esilinastusel ei kao kunagi. „Kui olin Ugalas noor näitleja, ütles Luule Komissarov mulle, et närv läheb ainult hullemaks. Mina olen emotsionaalne inimene ja mul on alati närv sees – lähen teatrisse mingit suvalist tükki vaatama, ma ei tunne sealt kedagi, aga närveerin nii, et mul on pärast kõht lahti. Kui veel oma asju vaatan, tuleb see kuuega korrutada.“

Ka Ergo Kullas tekitab sarja vaatamine endiselt elevust. „Tegelikult, mida kaugemale sa protsessist lähed, seda värskemaks asi muutub. Kui oled protsessis sees, siis sa isegi ei taju, kas see on hea või halb, sa pead kellegi käest küsima. Mina tajun, et see on vist okei, aga ma ei saa aru, kas ka päriselt nii on. Kuid kui protsessist on möödas pool aastat, oskan vist juba öelda, et see on okei.“

Algus ja Kuld nimetavad sarja „Valguses ja varjus“ küladraamaks. „Küladraama on lugu, kus anonüümsusega on natuke pahasti. Linnas on võimalik kuidagi keskkonda ära hajuda, aga kui maal kogukonna suhtes ükskõik mil moel – kas või kuulujutu tasemel – eksid, on sellest loost raske välja saada ja inimesi vastupidist mõtlema panna,“ selgitab Ergo.

„Küladraama on moodne vaste vesternile. Üks võõras tuleb kuskilt kaugelt ja põõsastes ootavad intriigid. Seal on hämarust, millega kangelane pole osanud arvestada. Olen ka ise külast pärit ja mulle küladraama väga meeldib,“ lisab Martin muiates.

Koroonaviirusest tingitud paus kulus ära

„Kui hakkame näitlejaid komplekteerima, on meil olemas selge arusaam, mis lugu teeme. Helistasin Mirtel Pohlale, kui olin Selveris, ja ta kõkutas teispool toru ainult naerda. Kuid Martin on meil stsenaristide mõttes Eesti üks suurimaid tegijaid, tema nimi ütleb kõik. Paljude näitlejate jaoks on see võlusõna,“ räägib Kuld.

Sarja võtted lükkusid koroonaviiruse tõttu kaks kuud edasi, kuid Alguse sõnul oli lisaaeg kasulik. „Kunstnikul oli pikem ettevalmistusperiood ja meil oli rohkem aega lokatsioone otsida. Mis mulgi ühe jäi – võtsin stsenaariumid uuesti ette ja hakkasin teksti üle käima. See oli väga mõnus. Ma ei taha öelda, et olen koroonale tänulik, aga mulle kulus see aeg kasulikult ära.“

Algus kirjutas stsenaariumi ka Elisa sarjale „Reetur“, mis on juba noppinud mõned auhinnadki, täpselt nagu voogedastusplatvormi Netflix originaalsarjad. Alguse sõnul on eestlastel aga veel pikk maa käia, et Netflixi tasemele jõuda. „Arvan, et me ei saa Eestis tehtavat pikka aega Netflixiga võrrelda. Me ei sa võrrelda eelarveid, millega nemad lehvitada võivad. Kuid auhindade üle on alati hea meel. Saime paar päeva tagasi Kesk- ja Ida-Euroopa olulisel Serial Killeri festivalil „Reeturiga“ žürii eriauhinna, mis näitab, et kui pingutame, on ka meil võimalik oma saavutustega silma paista.“

Mirtel Pohla: melodraamat ma teha ei tahtnud

Sarjas peategelast kehastav Mirtel Pohla räägib, et enne jah-sõna ütlemist tahtis ta veenduda, et tegu ei oleks melodramaatilise linateosega, sest seda ta teha ei soovinud. „Kuna see on draamasari, siis üritasin enne kindlaks teha, et peategelane poleks mingi hädine naine, kes läheb maale. Ma ei tahtnud teha melodraamat ja mõtlesin, et kui see oleks nii olnud, oleks ehk parem olnud otsida keegi teine. Kuid see, kuidas Martin ja Ergo oma ideest rääkisid, tundus mulle väga huvitav. Mulle meeldis, et naised olid väga tugevad ja huvitavalt lahti kirjutatud karakterid,“ sõnab ta.

„Kuna ma polnud enne ei Ergo ega Martiniga koos töötanud, helistasin kolleegidele, kes olid nendega koostööd teinud, ja küsisin, et kuidas on. Kõik kelle käest küsisin, kiitsid neid, ja kui nüüd keegi mulle helistab, võin neid samamoodi kiita,“ ütleb Pohla.