Raamat

Kirjanik Juhan Voolaid rändas tagasi lapsepõlve: praegustele noortele on need kui ennemuistsed jutud 

Kristjan Roos, Linnaleht, 1. oktoober 2020 18:16
Kirjanik Juhan Voolaid mäletab oma jõmpsikaaja hoiakuid ja maailmavaadet päris hästi. Seetõttu polnud tal raske ka sellest kirjutada. Foto: Erakogu
Tartlasest kirjanik Juhan Voolaid võttis ette ajarännaku lapsepõlveradadel ning nii sündisid ühe Tartus sirgunud poisi mälestused aastatest 1971–1983. 

„Ma sündisin 13. aprillil 1971 Tartus Toomemäe sünnitusmajas. Samal päeval suri kirjanik Juhan Smuul, kellelt sain oma eesnime, sest isa arvates pidi Juhanite arv maailmas säilima,“ alustab Voolaid oma mälestusteraamat „Tartu 1971–1983. Jõmpsika mälestused“. Selle üks peategelane on tema ise poisina, teine aga nõukogudeaegne Tartu sellesama poisi silmade läbi kujutatuna.

Samal teemal

Linnalehe lugejatele juba tuttav Voolaid – mõned aastad tagasi ilmusid lehes tema absurdsed lühijutud selliste tegelastega nagu lauluõpetaja Heli, karvaste jalgadega kolmikhüppaja ja reamees Alasi – võtab seekord äärmise põhjalikkusega ette omaenda lapsepõlve. Kuna ta mäletab seda aega hästi, kirjeldab ta oma tegemisi poisi nähtuna ja hoidub täiskasvanu hinnangutest. 

Raamatust saab ühe Tartu poisi seikluste kõrval aga aimu ka tollaste laste mõttemaailmast, näiteks milliseid mänge mängiti, milliseid raamatuid loeti ja mis filme vaadati. Ja muidugi millest unistati. Kes umbes samal ajal laps olnud, võib tõenäoliselt kogeda äratundmisrõõmu, teistele on Voolaidi lood aga võimalus ette kujutada, milline nägi välja nõukogude laste elu. 

Juhan, kuidas tekkis mõte kirjutada oma lapsepõlvest mälestusteraamat? 

Aastal 2012 ilmus mul mu isa lapsepõlvemälestuste põhjal kirjutatud lasteraamat „Kullamäe lood“. Hiljem hakkasin koguma oma poisipõlve meenutusi, et neist samuti lood vormida, aga nende tulv osutus väga suureks. Ma kaotasin materjali üle heas mõttes kontrolli. Mõistsin, et kui ma nopin välja üksikud seigad, millest saavad lugude põhjad, jääb väga palju materjali üle. 

Millegipärast ei hakanud mu enda lood ka nii kenasti „kerima“ nagu isa omad ning siis tekkiski mõte kirjutada raamat mälestustest, mis pole lastekirjanduseks muudetud. Kirjutamise ajal sain tõesti tunda tonnide kaupa nostalgiat ja rännata ajas. Mulle meeldis mu lapsepõlv, seetõttu oli mälestusteraamatu kirjutamine puhas nauding ja kui see läbi sai, oli kahju.

„Mulle meeldis mu lapsepõlv, seetõttu oli mälestusteraamatu kirjutamine puhas nauding,“ ütleb kirjanik Juhan Voolaid. Sellel pildil on ta viieaastase poisikesena 1976. aastal Riia 11 hoovis.Foto: Erakogu

Raamatut lugedes on tunnetatav, et mõnedki read on kirjutatud läbi lapse silmade. Kui kerge või raske oli n-ö tagasi lapseea mõtetesse liikuda?

Ei olnud väga raske, sest mäletan oma jõmpsikaaja peamisi hoiakuid ja maailmavaadet päris hästi. Raskem oli praegust iseennast tekstist eemal hoida. Kui raamat valmis oli, leidsin ikka kuskilt mõne täiskasvanud minu hinnangu või vaate, mis tuli välja noppida. 

Paljude paikade ja esemetega seotud mälestused ongi pärit üksnes lapsepõlvest, sest neid paiku ja esemeid enam pole või on need kaotanud oma olulisuse. Kirjeldan raamatus muuhulgas endist EPA võimlat ja Vallikraavi tänava tõusul olnud finišiga rattasõite, söekattega Tamme staadionit koos vana tribüünihoonega ja ammu maha põlenud linnaujula hoonet. 

Jõmpsikale olid olulised kaljavaadid ja gaseeritud vee aparaadid linnas, aga ka kodumasinad, nagu plaadimängija, õmblusmasin ja tromboon, mida ma kontrabassiks nimetasin. Räägin sportlastest, lauljatest ja filmidest, välismaa nätsupaberitest ja paljudest muudest tolle aja asjadest. Ja muidugi kuubikust! Rubiku kuubikust, mida ma ühel kohvilõhnasel õhtul maailma esimese inimesena keerutasin.

Kes võiks olla raamatu lugejad, kas eelkõige 1970. ja 1980. aastatel lapsepõlve nautinud põlvkond või hoopis praegused noored? 

Seni on raamat tõesti tekitanud suurt huvi minuealistes ja vanemates inimestes, kes on neid aegu ise kogenud. Raamatus leidub umbes 70 fotot nõukaaegsest Tartust, sealhulgas aerofotosid, millelt on näha näiteks sõjajärgne majadest tühi Riia mägi või Vene ja Kalda (hilisema Fortuuna) tänava olukord koos selliste objektidega nagu Leninakani kauplus või Passaaž.

Kohati meenutab raamat kunagi ETV-s jooksnud telesaadet „Vana aja asjad“, sest selles on ligi kakssada pilti toonastest esemetest, kommipaberid, sildid, pudelid, aparaadid, heliplaadid, raamatud jne. 

Praeguste noorte jaoks on ilmselt tõesti tegu ennemuistsete lugudega, mis jutustavad keskkonnast, milles kasvasid üles nende vanemad ja vanavanemad.

Kui võrrelda laste elu nõukogude ajas ja praeguses, siis mida te võtaksite sellest ajast tänapäeva kaasa? Mida aga mitte mingil juhul ei taha ise väga meenutada ja mis tuleks lastest võimalikult kaugel hoida?

Üks, mis kindlasti iga ajaga kaasas käib, on vanemate armastus oma laste vastu; nende ühised ettevõtmised ja kogemuste jagamine. Unistasime lapsena värvilistest välismaa asjadest – praegu kasvavad mu enda lapsed just sellise nodi keskel üles, aga ma ei usu, et nad on seetõttu õnnelikumad kui mina omal ajal. Mind nõukogude aeg ei kummita ja ma veetsin toreda lapsepõlve. 

Eks kõik need Lenini kummardamised ja punased kaelarätid jõuga pealesurutud ju tundusid, aga lapsena oli olulisemaid asju, millele keskenduda. Kui tuli oktoobrilapse märk rinda panna, siis tuli, tegelikult olid tähtsad ikka teised asjad; õues mängimised ja trenniskäigud, millesse kommunismi ehitamine ei puutunud. 

Elasime aadressil Riia 11 (nn Tartu poe maja), mille hoovis oli klaastaara putka. Seal ümber tolknes alatasa joodikuid, keda ma raamatus täisolijateks nimetan. Need tegelased tuleks küll lastest eemal hoida, aga eks ole seegi nõue universaalne ja ajast aega kehtiv. Ühesõnaga – mu raamat ei ole etteheide nõukogude korrale või ajale. See on sissevaade üht poisikest ümbritsenud maailma.

Raamatu peategelaseks võib mõnes mõttes nimetada Tartu linna. Raamatusse on sisse põimitud ajalugu nii Riia mäest kui ka muudest kohtadest. Kas avastasite raamatut kirjutades enda jaokski mõne huvitava seiga Tartu lähiajaloost?

Mälestusteraamatut kirjutades tegin endale jõmpsika jaoks oluliste Tartu rajatiste ajaloo selgeks. Sõjaeelsetel piltidel on Emajõe ääres praeguse lodjakoja kohal ilus hobuseraua kujuga rannahoone. Sõjajärgsetel piltidel on hoone alles, aga teistsugune. Kuidas nii? Selgus, et hoone põles sõja ajal maha ja asemele ehitati praktiliselt samasugune, mis hiljem samuti maha põles. 

Raamatus andsin tõepoolest ülevaate Riia mäe kujunemisloost, selle sõjaeelsest ja -järgsest olukorrast, aga ka kalmistu paljandi, lauluväljaku orvandi jms tekkelugudest.
---------------------------------

Mees, kes kirjutab Tartust

Värskelt ilmunud lapsepõlve Tartu raamatu kõrval on Juhan Voolaidi sulest ilmunud ka kaks Tartu lugude sarja raamatut: „Hokimängija Tartu linnamüüril“ (2014) ja „Tartu õuduskaupmees“ (2016). Praegu on tal käsil kolmas Tartu lugude raamat, „Tartu Jaani ürik ja elu mõtte räpane saladus“. 

Kuna Tartu näikse olevat kirjamehe üks meelisteemadest, kas siis ehk on mõttesse tulnud ka tulevikus Tartu linnakirjaniku ametikohale kandideerida? „Kindlasti kaalun ka seda,“ vastab kirjanik ise. 

----------------------------------

Juhan Voolaid „Tartu 1971–1983. Jõmpsika mälestused“ Foto: Erakogu

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee