Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas Eesti taas omaenda postmargid sai

Kiiresti tegutsema ei hakatud, oli muud ja ehk tähtsamat teha. Alles 30 aastat tagasi mais ilmus kuulutus, et sideministeerium ootab Eesti postmargi kavandeid ja väga kiiresti, juba 5. juuniks 1990. Septembri keskel teatas Rahva Hääl, et esimeste uute postmarkide kavandid valiti Stockholmis Rootsi riigipanga väärtpaberite trükikoja kunstniku ametis olnud Vello Kallase ja siinse meistri Lembit Lõhmuse tööde hulgast. Osa trükitakse Wertpapierdruckereis Leipzigis, osa Postens Frimärkenis Stockholmis. 

Need olid Vello Kallase vapiseeria margid, mis lõpuks esimesena töösse läksid.

Kuid taas võttis kõik aega. Alles 1991. aastal tõukas kaks sündmust jälle kiirustamisele: Eesti taasiseseisvus, Venemaalt enam marke ei tulnud ja vanad varud hakkasid lõppema –  Paide kandis näiteks hakati Tallinna loal oma postmarke tegema aknakleepimispaberile löödud endise NSV Liidu templi (viisnurk oli eemaldatud) abil. 

Uued margid jõudsid Tallinna 3500 kilo kaalunud pakendis 20. septembri paiku ja neid sai postkontoritest alates 1. oktoobrist 1991. Uusi vapisarja marke oli trükitud kokku 985 847 tükki eri vääringus  ikka veel rublad ja kopikad. Värvilt olid need lahjavõitu ja kuigivõrd ei säranud. Uued ja erinevad olid aga tulekul.