ARVUSTUS | Põhjamaine vestern „Viimased“ – kui kõik valikud on halvad

Päev enne esilinastust jutustasin oma kolm tundi Pääruga. Ta mainis nii muuseas, et Veiko on geenius. See väide tuli nii loomulikult, et ega polnudki vaja üle küsida, et miks. Ma ei tunne Veikot, aga nende kahe mehe üldises olekus oleks justkui midagi väga sarnast. Kujutan ette, et kui nemad kaks räägivad omavahel elust, siis on see paganama äge vestlus. Tahaks istuda seal samas lauas ja lihtsalt kuulata.

„Viimased“ annab selleks salakuulamiseks võimaluse. Veiko ei kutsunud Päärut Lapimaale ilma asjata. Tal oli vaja üht tüüpi, kes ei räägi palju, aga ütleb palju. Ju siis Soome näitlejate seas polnud sellist meest sel hetkel olemas. Pääru kehastatud Rupi peabki jääma mõistatuseks. Sangar või argpüks? Ehk isegi üllatav, kui keeruline on kahel nii erineval omadusel vahet teha.

See peaaegu et vaikiv karakter aitab saada aru, kui raske on teha õiget otsust. Miks otsustab inimene teha asju valesti, kuigi ta teab, mis on õige? Kui sa oled lõksus, siis valid ikkagi teadlikult vale tee. Rikud ära oma elu, sest see variant tundub ainuõigena. Võimas paradoks, millest inimene pole suutnud vabaneda kõigi nende tuhandete aastate jooksul siin planeedil.

Rupi on omapärane peategelane. Ta on selles loos kõige tähtsam. See ongi tema lugu. Aga lõpuks jäävad enim meelde hoopis teised. Lahkud kinost ja mõtled neile soomlastele, kes tegid eranditult kõik suurepärased rollid. Laura Birn ehk Riitta, Tommi Korpela ehk Kari, Elmer Bäck ehk Lievonen – millegi pärast tulevad esimesena meelde nemad. Pääru ehk Rupi analüüsini jõuaks justkui veidi hiljem ja äkki nii peabki.

Kari ja Riitta elu dilemma ning tragöödia on kuidagi tuttavam, kas siis päris elust või erinevatest kunstižanritest. Rupi sisemine dialoog endaga toimub aga salaja ja vaiksemalt, mis jätab tõlgendamiseks palju rohkem ruumi. Kas ta on lihtsalt loll? Või arg? Äkki hoopis kangelane? Vahet pole. Kui elu mängib sulle kätte sellised kaardid, siis ongi üliraske teha asju õigesti. Sest kõik võib olla vale.

„Viimased“ ajab naerma! Tõesti kihvt, milline huumor on peidus seal karges ja külmas Lapimaa elus. Selles elus, kus inimene ise on kogu Lapimaa ilu suurim vaenlane. Lapimaa saaks ise endaga imeliselt hakkama. Kui poleks kapitalistlikku, isekat ja täielikult mandunud inimeselooma, poleks probleemi. Nüüd tuled aga kinost välja ja küsid endalt nii mõnegi küsimuse, millest tavaliselt tahaks kõrvale puigelda. Näiteks seda, et mille kuradi pärast lõi loodus looma, kes loodust hävitab? Miks tal oli vaja sellist looma? Millal see loom õpib?

Inimese ja koduplaneedi suhe läheb näiliselt üha hullemaks. Äkki seetõttu, et inimese suhe iseendaga on täiesti karil. Kalastaja Kari joonistab ammendava pildi, kuidas ja miks lõhub katkine inimene kõik, mida ta puudutab. Üks Kari on võimeline purustama nii inimeste kui ka looduse südame. Aga maailmas on miljoneid Karisid. Ja neid tuleb üha juurde, sest katkised inimesed lõhuvad end ümbritsevaid inimesi. Katkine hing on nagu viirus.

„Viimased“

• Režissöör: Veiko Õunpuu
• Osades: Pääru Oja, Laura Birn, Tommi Korpela, Elmer Bäck, Samuli Edelmann, Sulevi Peltola
• Operaator: Sten-Johan Lill
• Kunstnik: Otso Linnalaakso
• Kostüümikunstnik: Jaanus Vahtra
• Grimmikunstnik: Kaire Hendrikson
• Monteerijad: Wouter Van Luijn, Xander Nijsten
• Helirežissöör: Mark Glynne
• Helilooja: Sven Grünberg
• Stsenaristid: Heikki Huttu-Hiltunen, Eero Tammi, Veiko Õunpuu
• Produtsent: Katrin Kissa