Inimesed

Toimetulek bipolaarse häirega: tuleb õppida elama nii, et meeleolu kõikumisi oleks võimalikult vähe 

Toimetas Liisa Mugra, 24. september 2020, 23:58
Karmen KozmaFoto: ERR
"Olin 21aastane arstiteaduskonna tudeng ja mul avaldus maniakaalne episood, mis on bipolaarsele meeleolu häirele omane ning sinna lisandus psühhoos, mis on skisofreenia komponent. Sealt saigi alguse minu pikk viiaastne teekond jõudmaks täisväärtusliku eluni," räägib Karmen Kozma saates "Selge pilt".

Esmaskordsest haigestumisest läks aega kolm aastat kuni Karmen sai lõpliku diagnoosi, et tal on bipolaarne häire. "Selle teadmine muutis mu elu kergemaks, kui nii võib öelda: sain teada, millega tegu, uurida kirjandust ja kurrsi viia, mis on ravi. Ka arstil oli lihtsam minuga tegeleda ja ravi määrata," ütleb ta. "Aga haigestumine muutis mu elu väga suurelt. Olin 21aastane, elu oli ideaalne ja olin kõik saavutanud. Siis järsku selline tragöödia ja allakäigutrepp..."

Samal teemal

Edasi läks Karmen peitu. "Kui tekkis esimene maniakaalne episood, kaotasin reaalsustaju ja mind sundhospitaliseeriti psühhiaatriakliinikusse, kus veetsin poolteist kuud. Sealt välja saamine ja edasised läbi elamised, olid nii rängad ja rasked, et  tahtsin kuskile peitu pugeda. Langesin sügavasse depressiooni. Läksin ema koju ja võtsin umbes 20 kilogrammi juurde, mul tekkis liigsööömishäire. See oli raske - kartsin näha inimesi, eriti tuttavaid,” meenutab ta. 

"Kõige keerulisem on depressiooni langemine. Selle seisundiga on raske toime tulla ja usun, et sellega ei saagi harjuda. Seda tuleb pigem ennetada. Minu puhul on näha, et alguses tekib haiglaslik meeleolu kõrgenemine, millele järgneb tohutu madalseis. Tuleb õppida elama, et meeleolu kõikumisi oleks vähe ja vaja on leida heaoluseisund. Arvestama peab kõike: unetunde, söömist, ravimeid, aktiivsust," räägib ta. Selleks peab Karmen meeleolupäevikut, kuhu paneb kõik kirja. "Nii on kohe näha seoseid ja märkan, kui võtan endale liiga palju kohustusi ning meeleolu hakkab kõrgnenema."

Tänaseks hetkeks, viis aastat pärast haigestumist, saab Karmen elada täisväärtuslikku elu, kuid tegelemine vaimse tervisega võtab suure osa ajast. "Üksi sellest välja ei tule. Kui mul ei oleks olnud nii toetavaid sõpru ja ema, ei oleks ma sellest kindlasti välja tulnud." Ka töö või kool pole haiguse tõttu kannatanud: "Koolis pidin suhteliselt kohe ütlema, et olen erivajadusteega üliõpilane, sest kui tekkis ainete läbimisega probleeme, sain vajadusel abi. Ka tööl pidin haigusest mingil hetkel rääkima. Õnneks ei tekitanud see eelarvamusi, sest kõik teadsid mind, olin ennast tõestanud ja see ei olnud takistus. Minusse suhtutakse hästi, nad näevad, et olen väga suurte raskustega pidanud toime tulema ja olen sellega eeskujuks."

Igor Gräzin: sellest on võimalik välja tulla

Poliitik Igor Gräzinil diagnoositi bipolaarne meeleoluhäire pärast üle töötamist. "Olin parasjagu sõitnud kolme päeva jooksul Ameerika ja Austraalia vahet. Tohutu tempo oli taga. Varsti pärast seda esimene atakk ka juhtus," meenutab ta. "Praktiliselt kukkusin pikali maha. Olin tol hetkel üksinda kodus, kuid naabrimees tuli ja nägi, et midagi on valesti. Edasi tuli kohale kiirabi, kes andis tablette ja pakkus ravivõimalusi.”

Gräzin räägib, et lisaks on tal kalded ka neurasteenia poole. "See oli ka emal ja levis tema kaudu minuni. Paljude depressiivsete häirete puhul on pärilik element väga tugev. Poliitik pole haigust kunagi varjanud ja tema poole pöörduvad ka paljud inimesed, kes ei julge arsti juurde minna, aga tahavad nõu küsida.

"Kui tunned ennast kehvasti, võta kalender, hakka linnukesi tõmbama ja vaata, kuidas meeleolud muutuvad, näiteks kuu aja jooksul. Seda haigust ei tohi häbeneda. Ole kannatlik, isegi kui on tükk aeg halvasti, paistab lõpuks päike, aga see ei juhtu üleöö. Sellest on võimalik välja tulla," ütleb Igor.

See halvab igapäeveluga toimetulekut

"Bipolaarse häire puhul on alamfaas või depressiivus mõneti sarnane tavalisele depressioonile, aga see väjendub tugevamini ja halvab igapäevaeluga toimetulekut. Inimene võib muutuda loiuks, apaatseks, väsinuks kuni selleni, et igasugune elementaarne enesehoolitsus on ebatähtis või raskendatud. Algab ennast süüdistav ja haletsev mõtteviis, kaob söögiisu, normaalne unerütm," kirjeldab Lõokene. "Haigust hoitakse kontrolli all peamiselt ravimitega, kuid kasutatakse ka psühhoteraapiat, et ennetada tagasilangusi," lisab kliiniline psühholoog Kristi Kalvik.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee