VelleFoto: Erakogu
Noortebänd
17. oktoober 2020, 10:15

Noortebändi finalist Velle: minu suurimaks mõjutajaks nii muusikas kui ka elus on kindlasti mu isa

Sügisel toimub taas Noortebändi konkurss, kus noored muusikud saavad end avalikkusele tutvustada ja proovile panna. Toome teieni intervjuud tänavuste poolfinalistidega.

Tutvusta end – kes oled, kust tuled?

Mina olen Velle, kitarrist-laulja, muusikaprodutsent ja videograaf. Tulen sügavalt Hiiumaa metsast.

Olen Noortebändiga korduvalt kokku puutunud. Paari aasta eest võtsin sealt osa bändis Nord Lights. Eelmisel aastal kaasprodutseerisin muusikat Pološywale ja ehitasin üles tema live-elektroonika süsteemi.

Kirjelda oma loomingut – mis žanri end liigitaksid, millest lood räägivad ja kes on su suurimad eeskujud/mõjutajad?

Just nõnda, nagu mu elu on laialivalguv, kajastub see ka mu muusikamaitses. Mul ei ole praegu kindlat žanri, mis ületaks teisi, kuid lemmikute seas on neo-soul, indie, singer-songwriter, moodne funk ja alternatiivne pop. Enda loomingus käivad aeg-ajalt läbi ka kõlavärvid dubstep’ist ja dnb’st. Praegu kuulan enim Tom Mischi ja Jacob Collieri. Inspireerinud on ka tohutult mu õpetaja Taavi Paomets ehk Avoid Dave, kelle muusika on kosmiliselt seksikas.

Muusikas, mida hetkel loon, on domineeriv singer-songwriter’lik ja boniverlik toon. Veel aasta eest ei teadnud ma Bon Iverist midagi, aga kui juba mitu inimest minu loomingut tema omaga võrdlesid, tegin uurimistööd.

Kuna mul on paar sõpra, kes kirjutavad geniaalseid sõnu, kasutan enamasti nende lüürikat. Mu enda kirjutatud sõnadest on valmistoodangusse jõudnud (üllatus-üllatus) murtud südame laulud. Aga vähemalt elust enesest. Väga naudin Epliku kirjutatud sõnu.

Suurimaks mõjutajaks nii muusikas kui ka üldse elus on kindlasti mu isa. Temas on tohutult armastust ja usku sellesse, mida ma teen, ja see on energia, mis on mul aidanud liikuda oma unistuste suunas. Rohkem kui miski muu. Olen selle eest väga tänulik!

Mainimata ei saa jätta ka mu endist laulu- ja laulukirjutamisõpetajat Iiris Vesikut, kes aitas mul leida enda hääle ja vabaneda laulukirjutamisel tekkivatest blokkidest.

Millega sa igapäevaelus tegeled?

Asju, millega tegelen, on üsna palju. „Ei“ ütlemine on minu jaoks väga raske, sest huvitun pisut liiga kergesti paljudest teemadest. Praegu on käsil korraga kolm muusikavideot, stuudio ehitamine, sooloalbumi produtseerimine, bändi UC? videote monteerimine ja lugude produtseerimine, õppevideote kavandamine TÜVKAle, paari Olen Jonesi loo miksimine ja muidugi Noortebänd. Õpetan ka Heimtali põhikoolis elektroonilist muusikat ja töötan pisut Viljandis Rohelise maja kohvikus.

Üritan keskenduda ühele asjale korraga või siis pool päevast ühele ja pool teisele asjale. Kõige rohkem näen praegu vaeva sellega, kuidas teha asju osakeste haaval, aga täieliku pühendumusega. Ühesõnaga üritan olla peaga pilvedes ja jalgadega maa peal.

Mis on su esimesed mälestused seoses muusikaga?

Mäletan, kuidas isa üritas mulle nooti õpetada. Ta näitas pliiatsiga noodijoonestikul nooti, laulis seda ning lasi mul trompetiga järgi mängida. Kui olime paar korda meloodiajuppi mänginud, oli see mul kõlaliselt meeles ja ta arvas, et ma oskan seda juba noodist mängida, kuid tegelikult ei saanud ma mitte midagi aru, mis seal kirjas on… Mängisin puhtalt kuulmise järgi. Nooti ei oska ma siiamaani eriti pädevalt lugeda. Otsa koolis oli sedasi väga raske.

Kui vanalt sa muusikaga tegelema hakkasid?

Muusikaga olen tegelenud nii kaua, kui mäletan. Väidetavalt hakkas isa mulle trompetit õpetama, kui olin nelja-aastane. Kitarri leidsin 10aastasena ja kuskil 12aastasena hakkasid mulle huvi pakkuma muusikatöötluse programmid.

Lastemuusikakoolis ma ei ole käinud. Kuna sisseastumistel jäi kahe silma vahele, kui kehvasti ma nooti loen, õnnestus mul Otsa kooli sisse saada. Elu parim õnnelik õnnetus.

Kuhu sa oma muusikaga jõuda soovid?

Mu isa ütles korduvalt, et tema unistuseks on olnud Royal Albert Hallis mängida. Aga seda vist lihtsalt kiusatusena, kuna ka teised unistasid tol ajal sellest.

Ma tunnen, et mul pole sellist kindlat suurt unistust. Tahan lihtsalt teha oma asja nii hästi, kui suudan, ja kui see teistele ka meeldib, on väga tore.

Osa muusikat, mis ma teen, on eestikeelne ja otseselt siinsele publikule, aga suur osa ei ole. Seda ei serveeriks ma ainult kohalikele inimestele, vaid globaalsemalt ka neile, keda see žanr huvitab. Turundajad ja nõustajad, kellega olen sellest rääkinud, on mulle punast tuld näidanud, aga mulle endale tundub palju mõistlikum viia toode inimesteni, kes on sellest huvitatud kui inimesteni, keda seob ainult tegemiskoht, kuid mitte niivõrd sisu. Välkkiire globaalne kommunikatsioon on praeguse aja eelis ja ka miinus.

Miks on sinu meelest Noortebändil osalemine noortele ja alustavatele muusikutele oluline?

Noortebänd on üks vinge hüppelaud. See paneb noori pingutama ja loodetavasti oma unistuste suunas liikuma, leides konkreetsemad eesmärgid kui lihtsalt teha seda, mida armastad. 

Mis võiks sulle konkursil võidu tuua ehk mis on see, mis sind teistest poolfinalistidest eristab?

Võibolla enneolematu kombinatsioon akustilisest ja elektroonilisest muusikast live-seades? Ma ei tea. Teen oma asja hingega. Teen seda, mis minu enda arvates on lahe. Kui ka žürii nii arvab, siis hurraa!