Noortebändi poolfinalist Sume Made: on paras väljakutse võistelda tänavamuusikuna suuremate koosseisudega

Tutvusta end – kes oled, kust tuled, kaua muusikaga tegelenud oled?

Mina olen Sume Made, elukunstnik, boheemlane, singer-songwriter, luuletaja ja moosekant. Tiitleid on mul on mitu tuhat. Praegu õpin Viljandis pärimusmuusikat, aga algselt olen pärit Tallinnast. Elasin ka aastakese Tartus ja seal tuligi mõte mussi teha. Nokitsenud olen lapsest saati, aga pühedunult umbes kaks aastat.

Kirjelda oma loomingut – mis žanri end liigitaksid, millest lood räägivad, kes on su suurimad eeskujud/mõjutajad?

Žanr on mu jaoks väga keeruline küsimus. Võimalusel põiklen säherudsest määratlemisest kõrvale, sest mul on ta paras puder ja kapsad. Mõjutusi on nii rokist, hip-hopist kui popist, samuti RnB’st. Lugusid on palju ja seega ka teemasid. Suurim inspiratsioon on alati olnud armastus, nii õnnelik kui õnnetu, kohati ka naljakas. Lugudes on omajagu huumorit ja eneseirooniat, sest selleta ei saaks elus hakkama.

Eeskujudeks on Frank Ocean, Mac Miller ja Terminaator. Kasvasin Termika saatel üles ja tean suurt osa nende lauludest peast. Frank Oceani helipilt on mu silmis kunstiteos, Mac Milleri puhul tema riimid.

Millega sa igapäevaelus tegeled?

Aegamööda, mööda aega

ümisen, kirjutan, harjutan – näen vaeva!

Käin koolis ja keskendun suuresti sellele. Tegelen kõrvalt oma kunstiga, nii helilise, verbaalse kui ka visuaalsega. Viljandis on päris hea, alati on keegi, kellega jämmida või Romaanis tiksuda. Kokkuvõtvalt – tudengielu!

Mis on su esimesed mälestused seoses muusikaga?

Esimene, mida mäletan, on Nukuteatri ja Terminaatori muusikal “Risk”, olin toona nelja-aastane. Kindlasti ka Juhan Viidingu laulude plaat, kus eelmise generatsiooni vennad Kreemid ja Tarandid ta loomingut esitavad.

Kui vanalt sa muusikaga tegelema hakkasid?

Mu muusikaline teekond algas varakult, kuid on päris lünklik. Alustasin kunagi (vist esimeses klassis?) plokkflöödiga, aga see jäi peagi katki. Kui varases teismeeas venna kitarri endale kauplesin, plõnnisin veidi seda, aga ühtegi lugu päriselt selgeks ei saanud. 2018. aastal avastasin Tartu luuleskenes seigeldes, et mu tekstid saavad kuidagi iseenesest neljaminutilisteks kahe-kolme refrääniga lugudeks ja hakkasin neid vabalavadel Youtube’ist pätsatud instrumentaalidega esitama.

Eelmisel sügisel alustasin Viljandi kultuuriakadeemias pärimuslaulu erialal, aga kevadel öeldi, et laulda ma ikkagi ei oska, õpi parem kitarri. Siis hakkasingi tõsisemalt harjutama, et sügisel mind veel koolis hoitaks. Nii saigi elektrooniliste biitide kõrval kitarrist minu saatepill ja muusika osa.

Kuhu sa oma muusikaga jõuda soovid?

Mul on üks unistus küll. Vaimusilmas näen pilti öisest Lauluväljakust, täis tulesid, ja inimesi kaasa laulmas üht mu avaldamata lugu.

Miks on sinu meelest Noortebändil osalemine noortele ja alustavatele muusikutele oluline?

See on kindlasti suurepärane viis saada lavakogemust, näha lava taha, tutvuda teiste muusikutega ja saada üldisemat aimu muusikamaailmast ja tööstusest. Eriti lahe on, et algajad artistid saavad üldsusele nähtavaks ja mine tea, äkki hakatakse ka esinemisi pakkuma.

Mis võiks sulle konkursil võidu tuua ehk mis on see, mis sind teistest poolfinalistidest eristab?

Sõnad-sõnad-sõnad, vahest ka lavaline energia? Mu looming on suuresti sõnakeskne, peamiselt neli akordi saateks ja keeltel löödud rütmid. Olen aastaid luuletanud ja see ongi mu tugevaim külg. On paras väljakutse võistelda n-ö tänavamuusikuna suuremate koosseisude seas.