Noortebändi poolfinalist Tanel Vaikjärv: kui ma mõnel päeval bändiga ei tegele, on tunne, nagu midagi oleks puudu

Tutvusta end – kes oled, kust tuled, kaua muusikaga tegelenud oled?

Olen 20aastane pärnakas, kes suundus eelmisel aastal õppima Tallinna Georg Otsa muusikakooli rütmimuusika kitarri. Enne seda käisin Pärnu muusikakoolis, kus mul avanes võimalus seda toredat instrumenti Marek Taltsi käe all õppida.

Kuigi minu põhipilliks on kitarr, olen suurema osa elust tegelenud ikka laulmisega. Olen laulnud eri koorides, ansamblites ja duodes. Keskkooli ajal hakkasin rohkem tegelema ka soololauluga. Ühel hetkel otsustasin, et hakkan laulutunde võtma ja tänu sellele sain tuttavaks Laura Junsoniga, kes on mind kõik need aastad juhendanud ja abistanud.

Sel ajal oli Pärnus muusika kirjutamine ja bändi tegemine väga teemas, seega kuskil 15- või 16aastaselt hakkasin ka mina kirjutama oma muusikat, milles on tänaseks suurt rolli mänginud Laura Junson ja Erko Niit, kes mu laulukirjutamise pisikut ikka aina suurendasid. Õnneks on Pärnus olemas ka väga kvaliteetne stuudio, kus sain sisse salvestadaenda esimesed lood. Viimane lugu, mille seal salvestasin, kannab nime „Too Early?“.

Kirjelda oma loomingut – mis žanri end liigitaksid, millest lood räägivad, kes on su suurimad eeskujud/mõjutajad?

Minu looming on suhteliselt popikas ja lood räägivad katkisest armastusest või armastusest üldse, lisaks laulan sellest, mida ma olen ise läbi elanud ja millega enamik kuulajad suudavad tavaliselt samastuda. On ka laule, mis räägivad mälestuste loomisest ja unistamisest, seega ei ole kõik ainult armastuslaulud.

Ma ütleks, et selline laulja nagu James Arthur on oma laulukirjutamisega mulle väga silma jäänud. See, kuidas ta suudab enda sõnumit laulu teel edasi anda, on midagi nii ilusat. Kogu tema storytelling on juba sellisel tasemel, kuhu ma ka ise üritaksin kunagi jõuda.

Millega sa igapäevaelus tegeled?

Olen veel õpilane ja käin koolis. Üks klassikaline päev hõlmab endas bändiproove, harjutamist ja loenguid. Vahepeal tuleb ka mõni esinemispakkumine ja selle võtan tavaliselt suurima rõõmuga vastu.

Mis on su esimesed mälestused seoses muusikaga?

Mäletan, kuidas minu muusikateekond algas – olin kolmeaastane ja lasteaia muusikaõpetaja nägi, et laulmine sobib mulle ja tuleb hästi välja. Olin laulutunnis ja teistele laule esitades olnud kõige valjema ja julgema häälega. Ikka oli Tanel see, kes astus kõige ette ja laulis kõigist üle.

Kui vanalt ise muusikaga tegelema hakkasid?

Muusikaga tõsisemalt tegelema hakkasin algkoolis, kus sealne muusikaõpetaja kaasas mind koori ja eri ansamblitesse. Siis alustasin kitarritundidega ja varsti tekkis ka esimene bänd. Kitarri ja laulu õpin siiani ja kui on mõni päev, mil ma ei saa bändiga tegeleda, siis tundub, nagu päevas oleks justkui miskit valesti või puudu.

Kuhu sa oma muusikaga jõuda soovid?

Unistan esinemisest suurtel areenidel ja festivalidel. Unistan, et ma jõuaksin enda muusikukarjääriga nii kaugele, et suudaksin pakkuda tööd lausa mitmele inimesele. Unistan, et kui keegi võõras inimene kuuleb minu laulu näiteks raadiost, siis ta juba teab, mis looga on tegu ja oskaks seda isegi kaasa ümiseda. Heast plaadilepingust ei ütleks ka ära.

Miks on sinu meelest Noortebändil osalemine noortele ja alustavatele muusikutele oluline?

Arvan, et Noortebänd on väga heaks hüppelauaks just alustavatele muusikutele, sest see üritus pakub artistile juba nii palju – koolitusi, pildistamisi, esinemisi, intervjuusid ja professionaalset tiimi. Kui osata seda võimalust õigesti kasutada, siis usun, et Noortebändist saab väga mõnusa põhja alla, et alustada või jätkata enda teekonda muusikas.

Mis võiks sulle konkursil võidu tuua ehk mis on see, mis sind teistest poolfinalistidest eristab?

Võib-olla minu storytelling. Ehk on minu lugude sõnumid meeldejäävad ja suudan neid kas või pooleldi nii hästi kohale toimetada kui ennist mainitud James Arthur. Ehtsus – äkki see läheb ka inimestele peale ja jääb meelde.