Foto: Erki Pärnaku
Kommentaar
20. september 2020, 18:20

Taavi Libe | Kontaktivaba ajastu valusad õppetunnid

Oleme tohutu tempoga sisenenud kontaktivabaduse ajastusse, mis on hoogsalt pea peale keeranud aastakümnete kui mitte -sadadega juurdunud käitumisnormid. Isiklikult pean ennast keskmisest kehvemaks kontaktivältijaks. Lausa nii viletsaks, et tublimad viroloogid võiks mind klaaskappi kolleegidele näitamiseks panna kui pandeemiaajastu eelse relikti, kes mingil kummalisel põhjusel on suutnud ühest kaevikust teise ilma kuulihaavadeta roomata.

Kui paljud mu tublid tuttavad on meisterlikult omandanud uste küünarnukiga avamise oskuse, siis mina surun ikka oma töntsid sõrmed pisikutest üle külvatud lingile. Oma näo näppimise vältimise vajadus meenub samuti alles siis, kui desojäänustega kämblatega silmi nühkides hirmsasti kipitama hakkab. Seda muidugi liiga sageli ei juhtu, sest ega käte desinfitseeriminegi päris iga kord meelde tule. Reaalsus jõuab kohale alles siis, kui kohtumisel kätt kaasteelisele pihku üritad suruda ning tema pilku sigineb hirm, nagu ma ei soovikski pakkuda sõbralikku terekätt, vaid hoopis külma pussitera. Kontaktivabaduse ajastu ikkagi!

Kontaktivabalt saab kasvõi laenu

See mõtteviis on kiirelt kandunud ka teenustesse. On ülim normaalsus, et me ei vaheta ühtegi sõna – ammugi ei kohtu – tegelasega, kes meile toitu lähimast restoranist koju tassib, auto ära peseb või meid ennast punktist A punkti B transpordib. Kontaktivaba teenusteturg toimib hiilgavalt… kui kõik toimib. Aga ahela ühe lüli pisieksimus lööb kõik sassi. Olen jäänud oma lõunasöögist ilma, sest kuller on tassinud selle vale ukse ette ning oma missiooni lõppenuks kuulutanud. Samuti olen õhtusel tipptunnil jäänud üritusele hiljaks, sest keegi otsustas minu tellitud Bolti istuda ning teele asuda. Tollest vahejuhtumist pärineb ka minu senise elu kõige ehedam „Hukkunud alpinisti hotelli“ kogemus. Kui taksojuht mitmenda helistamiskatse peale mu kõnele vastas, toimus dialoog: „Kus te olete?“ „Sõidan. Teie olete tagaistmel.“ No tõepoolest. Mina sidusin mind kinni ja mina tulin minule peale.

Tegelikult on minu kurvad kogemused muidugi eidehala, kui sooliselt diskrimineerivat žargooni kasutada. Lühiajaliselt tuli tühja kõhtu kannatada ja hilinemise pärast oli piinlik, aga laiem pilt jäi siiski mõranemata. Aga samasugune kontaktivaba käitumisskeem kolis juba mõnda aega tagasi ka finantsvaldkonda. Turvalises kodukeskkonnas on ilma kellegagi kohtumata ja ühtegi sõna vahetamata võimalik võtta korralik summa laenu või siis vastupidi – ränga vaevaga teenitud mammona kuhugi investeerida.

Külastasin hiljuti TV3 saate „Märgatud Eestis“ ühe loo raames Põlvamaa suurperet, kes just sellisel kontaktivabal viisil võttis viiekohalise summa laenu Bondora platvormilt. Kõik oli ilus, kuni koroonakriisi tõttu vähenes pere sissetulek oluliselt ning igakuine laenumakse tasumine muutus võimatuks. Kuna laen oli võetud ühtegi inimest nägemata ning telefoninumbreid Bondora kodulehekülg ei paku, hakkas pereisa e-kirjadega pommitama klienditoe aadressi. Lõpuks saabus kantseliiti täis vastus, et ettevõtte uurib, mida raskel ajal on võimalik ära teha ning võtab ühendust, ning suurpere jäi rahunenult ootama. Sellevõrra suurem oli nende šokk, kui umbes kaks kuud hiljem saabus pereisale ilmselgelt roboti genereeritud e-kiri, mille sisu oli, et laenuleping on üles öeldud ning edaspidi toimub suhtlemine kohtu kaudu.

Kõik ei saa alati ise hakkama

Selles olukorras oleks perekond pidanud autole hääled sisse lööma ning kihutama kohaliku omavalitsuse või piirkonna võlanõustaja juurde nõu küsima. Aga kontaktivabaduse mentaliteediuss oli jõudnud end juba nii sügavale pureda, et perekond üritas aeglase meilivahetuse teel viletsat seisu praavitama hakata. Kuni ühel hetkel olid pangakontod arestitud ning ähvardas tõsine hirm kodust ilma jääda. „Kesse tegi? Ise tegi!“ ütleb rahvajutt.

Loo tegemise käigus võlanõustajaga suheldes selgus, et tarbimislaenu pakkuvate platvormide kõrval on teiseks probleemseks kohaks investeerimisplatvormid. Ettevõtlikud noored inimesed on vägevate lubaduste peale loovutanud kümnete tuhandete eurode suuruseid summasid. Loodetud intresside asemel on platvorm koos summadega õhku haihtunud ning mõne klikiga rikkust lootnud inimene on langenud hoopis võlasügavikku. Täiesti kontaktivabalt!

Eks nii kipub olema, et kui igast uksest ja aknast surutakse peale mõtteviisi, et kodust lahkumata saab ja lausa peab ära tegema kõik tehingud ja aktid ning poole päeva sõidu kaugusele kolinud vallamajja pole inimesel enam üldse mõtet minna, siis tekibki teadmine ja harjumus, et tuleb ise hakkama saada. Aga paistab, et vahepeal ikka ei saa.