Noortebänd

Noortebändi poolfinalist Avangardium: naerame alati, et me ei suuda oma žanrit defineerida 

Terttu Jazepov, 28. september 2020, 10:00
Vasakult: Rasmus Saar, Liivika Koobakene ja Henry TormFoto: Erakogu
Sügisel toimub taas Noortebändi konkurss, kus noored muusikud saavad end avalikkusele tutvustada ja proovile panna. Toome teieni intervjuud tänavuste poolfinalistidega.

Tutvustage end – kes olete ja kust tulete?

Meie bändi koosseisu kuuluvad Rasmus Saar (bass ja vokaal), Henry Torm (kitarr ja vokaal) ja Liivika Koobakene (vokaal). Praegu meil bändis alalist trummarit pole, kuid Noortebändil täiendab koosseisu Robert Leht.

Samal teemal

Kirjutame ja produtseerime oma lood ise. Tänu Henryle on meil soe koht, kus olla – alati köetud ahjuga vana Võru mahlavabriku kelder, mida hellitavalt Avangardiumi peamajaks kutsume. Rasmus on see liim, mis meid koos hoiab. Liivika panustab aeg-ajalt saiakeste ja Avangardiumi meemide näol.

Kui kaua bänd juba tegutsenud on? Mis teid varasemalt sidus või kuidas üksteist leidsite?

Avangardium alustas nn külakooli bändina Võrumaal. Siis mängis seal praegustest liikmetest vaid Rasmus. Henry ja Rasmus said tuttavaks Võru muusikakooli helirežii tundides ja mõne aja möödudes kutsus Rasmus Henry bändi trumme mängima. Bändi koosseis jõudis enne Liivika ühinemist kaks korda vahetuda.

Liivika ja Rasmus käisid koos Võru Gümnaasiumi segakooris. Liivikal lasime pärast kooriproovi õhtuti proovikas soojas bussi oodata. Mingil hetkel läksid meil teed tollase laulja Andreasega lahku ja kuna Liivika veetis nagunii palju aega meiega proovikas, kutsusime ta kohe bändi.

Kirjeldage oma loomingut – mis žanri end liigitaksite, millest lood räägivad, kes on teie suurimad eeskujud/mõjutajad?

Me ikka alati naerame, kuidas me ei suuda oma žanrit defineerida. Meile on öeldud, et meie muss on progrerokk, pop punk, alternatiivrokk ja parim neist – heavy indie. See viimane on meile endilegi külge jäänud.

Lüürikas leidub meil tihti palju eneseirooniat, kuid samas puudutame ka tõsiseid teemasid oma elusündmustest ning paneme lugudesse oma hetkeemotsioonid. Stiilidega eksperimenteerime palju, esimene EP kukkus meil näiteks vihane välja, kuid tulevaste lugudega tüürime ilmselt EP saundist eemale – kuhu, seda veel kuulete.

Meie ühised lemmikbändid olid algusajal Billy Talent ja Rage Against the Machine, kelle mõjutusi kuuleb ka meie varasemas loomingus. Aegamööda on mõjutajad küll muutunud, kuid oleme üha rohkem hakanud leidma enda saundi. Viimasel ajal oleme näiteks hakanud Dance Gavin Dance’i kuulama. Kuulame, sest meeldib. Olgu selleks siis huvitavad kitarrikäigud, omapärane lüürika või ülekeev energia.

Millega te igapäevaelus tegelete? 

Tegelikult oleme kõik argipäeviti tehnikainimesed. Henry ja Rasmus õpivad Tartu Kutsehariduskeskuses – Henry automaalriks ja Rasmus mehhatroonikuks, lisaks töötab ta kooli kõrvalt ka metallitööstuses; Liivika on lõpetamas TalTechi Tartu kolledžit küberfüüsikaliste süsteemide erialal ning töötab energeetikavaldkonnas.

Mis on teie esimesed mälestused seoses muusikaga?

Rasmus ja Henry jagavad ühist mäletsust elu esimesest muusikapalast „Minu isa oli kuldimuna lõikaja...“, Liivika isa sundis teda noorest peast Bon Jovit kuulama.

Kui vanalt te muusikaga tegelema hakkasite?

Henry on meist ainus, kes on lapseeast saati järepidevalt muusikaga tõsisemalt tegelenud. Viieaastaselt hakkas ta trummi lööma, seitsmeaastaselt läks muusikakooli saksofoni õppima.

Saksofoniõpingud jäid pärast seda pooleli, kui trummiõpetaja näitas, mis on rock’n’roll.

Enne Avangardiumit suutis Henry vähemalt viies bändis trumme mängida. Oma põhiinstrumendi, kitarri, võttis ta kätte kolmeteistaastaselt ning see on tänaseni tema peamine eneseväljendusvahend.

Liivika, nagu keskmine eestlane ikka, on olnud noorest peast koorilaulja. Kitarri võttis koolieas ise kätte pärast seda, kui ta ema pärast paari kitarritundi oma kitarri nurka vedelema jättis. Sealt alates hakkas ta omaette toas tinistama ja lugusid kirjutama.Täiskasvanuna jõudis ta esimest korda päris kitarritundi kohalikus Jaanipeebu kitarrikoolis. Alles Avangardium oli see, mis teda regulaarse soololaulmiseni tõi.

Kuhu te oma muusikaga jõuda soovite?

Suuremate vahejuhtumiteta Võrust Tallinna!

Maailmavallutamise plaani meil pole. Tegimegi algul bändi ainult iseendale, koos musitseerimine tegi meist väga head sõbrad. Kuna mingist hetkest tekkis soov oma kunsti jagada, tuli hakata seda muusikat ka salvestama ja levitama, et esinema saada, muidu me olekski omadega sinna Võru mahlavabriku põranda alla tiksuma jäänud. Aga kui Billy Talent kunagi Eestisse peaks tulema, siis lapsepõlveunistuse täide viimiseks võiks neid soojendada küll.

Miks on Noortebändil osalemine noortele ja alustavatele muusikutele oluline?

Teame omast käest, milline muusikamaailmas navigeerimine bänditegemise algusaastatel on: suunda kätte keegi ei näita, mingisugust ühtset õpetust sellest, mis on õige, mis vale ja kuidas tegutseda, ei ole. Tutvusi leida ja esinemisi saada ei pruugi ka algul lihtne olla. Selline üritus on kindlasti heaks suunanäitajaks.

Meie tulime siia teiste, varem osalenud bändide soovitustel. Öeldi et on väga lõbus, hea väljakutse ja saab proovida asju, mida ise omaette nokitsedes läbi proovida ei saaks, n-ö näha muusikamaastikku veidi lähemalt. Meie jaoks on väike väljakutse alati hea ja edasiviiv, loodame kohtuda teiste noorte muusikutega ja luua uusi sõprussidemeid, ehk saab mõnega neist kunagi koos esineda.

Mis võiks teile konkursil võidu tuua ehk mis eristab teid teistest poolfinalistidest?

Otsustasime seda küsida meie sõprade käest, et näha, mis nemad arvavad.

Joonas Võrust: „Raske öelda, peab veits mõtlema.“

Joel Tallinnast: „It's not about the end result, but about the friends you make along the way.“

Alo Viljandist: „Me ei räägi siin bändist, kus lihtsalt noored inimesed otsustasid muusikat teha, ei, me räägime siin indiviididest, kes on nii pühendunud, et nende kohtumisest on ajaloolised koopajoonistused, ja nad ei olnud tavalised inimesed, nad olid erakordsed inimesed. Kui me neid vaatame, siis me näeme neid portselanist kujukesi, keda Zeusi välk on ellu äratanud, ja kui me neid kuuleme, siis me kuuleme midagi nii võimast ja unikaalset, et see paitab meie kõrvu nagu peremehe käsi, mis paitab õrnalt koerakutsika pead. See puhas kirg, mis tuleb nende instrumentidest ja häältest, on see, mis teeb neist midagi enama kui bändi, see teeb neist legendi.“

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee