ARVUSTUS | „Reetur“ – Eesti „Tenet“?

Kuidas sünnib topeltagent? Sellele üritab valgust heita Elisa ja ETV koostöös sündinud kodumaine spioonisari „Reetur“, mille peaosas Tambet Tuisk, stsenaristiks Martin Algus, režissööriks Ergo Kuld ja konsultandiks legendaarne politseijuht Andres Anvelt. Suurem osa telehuvilistest sai sarjale alles nüüd pilgu peale visata, kuigi Elisa Huubis oli see nähtav juba aasta tagasi. Kui uskuda staažika ajakirjaniku Toomas Sildami kirjutist ERRi portaalis, on Tambet Tuisu tegelaskuju Alfred Vindi prototüübiks Eesti kurikuulsaim riigireetur Herman Simm, kes suutis Vene luureteenistuse heaks töötades topeltelu elada küllalt pikka aega.

Nolani ja Kulla Tallinn – nagu kaks tilka vett!

Sari algab veidi klišeeliku põgenemisstseen-isutekitajaga (nihukesi on põnevusseriaalides ikka väääga palju nähtud), kus läbi metsa kedagi taga aetakse ja hästi ei saa aru, kes, keda ja mida, seejuures paistavad tagaajad ikka täitsa äpud kah olevat, et peaaegu pärani värava vahelt läbi ei mahu. „Teneti“-vaib hakkab mind kummitama kunstimuuseumi-stseenist alates (kunstihuvi paistab olevat Vindi üks nõrku kohti). See jätkub muusikaga – jälle on midagi sarnast. Ja võttekohad on samasugused industriaalsed, tühjad, hallid, kõledad. Tallinn, mida näeb „Tenetist” ja „Reeturist“, on sama vaibiga. Julgen väita, et „Tenet“ venib kohati rohkem ja selle au päästavad Eesti seriaaliga võrreldes ainult vägevad eriefektid.

Sarnaselt Christopher Nolani hittfilmile pole „Reeturit“ vaadates mõtet tähelepanul hajuda lasta ja vahepeal telefonis Facebooki näppida – süžee jälgimine läheb siis ivake raskeks. Mille poolest teeb „Reetur“ aga „Tenetile“ pika puuga ära, on heli. Näitlejate tekst on ühe Eesti seriaali kohta üllatavalt selgelt kuulda ja samal ajal ei lähe ka Mick Pedaja loodud taustamuusika kaduma, selline ime, et kuku või pikali. „Tenetis“ seevastu pole subtiitriteta midagi peale hakata, näitlejate tekst on arusaamatu mõmin. Ergo Kuld, keda režissöörina paistab kiskuvat keerulise ja psühholoogilise materjali poole, on uus Nolan – andke talle ainult rohkem raha, et mõni lennuk õhku lasta ja Laagna tee terveks suveks kinni panna, ja see mees võib olla lõpuks paremgi kui Nolan.

Näeb välja nagu Poola Netflixi-sari

Tegemist on ajastusarjaga, 2000ndate algus on hästi tabatud. Koloriit, lavastus ja ka teemavalik meenutavad vägagi Poola seriaale, mida on praegu Netflixis jalaga segada, kvaliteedivahet pole mitte mingisugustki. Paistab, et pole mõtetki Põhjamaid järele aimata, vaid nordic noir’i asemel viljeledagi enda kodust Ida-Euroopa tumedikku, kuhu kuuluvad enesestmõistetavalt Vene luure, nõukajäänukid, narkokaubandus ja kõik muu, mida ka Hollywoodis just meiega seostatakse.

„Reeturi“ näol on tegemist korraliku „meestekaga“, mida pole Eesti teles praegu just palju. Näpuotsaga saab oma jao kätte ka tundlemist ja suhteseebikat ihkav naisvaataja. Naisvaatajaid silmas pidades näib Tambet Tuisk olevat kindel valik ja ega tal ilmaaegu kodumaiste linateostega käed-jalad tööd täis ole – ütleks lausa, et Tuisk on uus Mait Malmsten, mitmekülgne näitleja, kes sobib just filmilinale, suudab mängida seinast seina rolle ning keda pole ka paha vaadata.

Esimeses osas hakkab alles hoogu võtma Vindi suur vastasseis vastuluuretöötaja Marko Arrakuga, keda on jälle õnnestunult mängima valitud Veiko Porkanen. Sari on küllalt lühike, kuus osa, mistõttu loodetavasti hoiab see vahepealsete täiteepisoodide puudumise tõttu pinget lõpuni.