Einar VIsnapuuFoto: Kuvatõmmis/ "Kuuurija"
Tele
14. september 2020, 20:39

A1000 kaupluse juhataja Einar Visnapuu kimpus poevarastega: neil on pahatihti rohkem õigusi kui meil

Einar Visnapuu on Eesti-Läti piirikaubanduse üks eestvedajaid, kellele kuuluvad poeketid Alko 1000 ja A1000 Market. Visnapuu tõdeb “Kuuuurijas”, et on juba tükk aega hädas poevarastega: “Võitleme nii nagu oskame ja jõuame.”

Tohutu tunglemine piiripunktis asuvas alkoholipoes on kestnud aastaid ja ka siis, kui aktsiisipoliitika muutus, käivad inimesed seal edasi. “Eesti ja Läti hinnavahe on ikkagi märgatav. Kaupluses on natuke alkoholi, ülejäänud on toidu- ja esmatarbekaubad. ” põhjendab Visnapuu. Poodides ei müüda ammu enam alkoholi, vaid saab osta kõike - leiba, saia, šampooni või aluspesu. Juurdehindlus Maxima ja Selveri poeketidel on Einari sõnul kõrge. 

Visnapuule teevad muret Eesti poevargad ja ta ei suuda seda enam vaikimisi pealt vaadata ja võttis “Kuuuurijaga” ühendust, kui turvameeskond tabas järjekordsed poevargad – kuna politseist juhtumi puhul abi polnud, ütles mees, et talle aitab ja tahab oma loo ära rääkida. Einari sõnul on vargused on väljunud täielikult kontrolli alt. “Varastel on karistamatuse tunne, ega nendega laias laastus midagi ei juhtu, kui nad varastavad. Kutsume politsei kohale, aga varas tuleb järgmisel päeval tagasi, võtame jälle kinni, aga kõik lähevad taas sõbralikult laiali. See on surnud ring,” arvab ta. 

Visnapuu sõnul ei ole tema poodides päeva, mil midagi pihta ei panda, kusjuures ei ole need paari eurosed asjad, vaid poodidest varastatakse iga kuu kümnete tuhandete eest tavaari. “Meil on heaoluühiskond, kus kedagi ei karistata. Seega on tekkinud inimesed, kes süstemaatiliselt varastavad, nad saavad küll haldustrahve, aga varastamisest täielikult ei eemaldu.”

Karistused peaksid olema suuremad

Varguse eest, mille väärtus jääb alla kahesaja euro, karistatakse varast väärteo korras rahatrahviga kuni 1200 eurot või arestiga ja vähemalt kahesaja euro väärtuses asja varguse eest karistatakse juba kriminaalkorras rahalise karistuse või kolmeaastase vangistusega. “Sellegipoolest varastavad nad edasi. Meil on piisavalt juhtumeid, kus varas kaob mingiks ajaks ära, kuid on varsti jälle tagasi,” tõdeb Visnapuu. 

“Üks episood ei oleks iseenesest hullu, aga kui see varastega tegelemine muutub igapäevaseks tööks, hakkab see närvidele käima,” sõnab Visnapuu. Mees palkas poodidesse isegi detektiivid, kelle ülesandeks on ainiti varganägusid hiilida. “Kui politsei räägib, et vargused on statistiliselt languses, siis mina seda ei näe. Selle probleemiga seisavad silmitsi kõik poeketid. Asi hakkas sellest, et Sotsiaaldemokraadid tegid eelnõu, kus alkoholi osakond peab poes olema eraldatud seintega. See tekitab väga hea koha, kus kurjasid plaane täide viia,” tõdeb ta. 

Visnapuu arvab, et vargad Eesti politseid ei karda, sest kriminaalmenetlus ootab varast ees vaid siis, kui tegu on süstemaatiliste vargustega ehk inimene on tabatud vähemalt kolmelt varguse episoodilt. “Õudne, et poevargused on nii-öelda pisikuriteod, millega tegeletakse vaid siis, kui aega on. Ma usun, et vargus on vargus: pole vahet, kas näppad viiekümne sendi eest limonaadi või miljon eurot. Poevargustega ei viitsi eriti keegi tegeleda,” tõdeb mees ja lisab, et karistused peaksid olema suuremad, et inimesed mõteksid enne, kui varastavad.

“Poevargused on peaaegu nagu organiseeritud kuritegevus, sest on palju gruppe, kes tegelevad sellega iga päev ja müüvad hiljem oma kauba internetis maha,” ütleb Visnapuu. Einari sõnul on Facebookis palju gruppe, mille kaudu saab näiteks pärast kümmet õhtul, kui alkoholimüük keelatud, jooke ikkagi osta ja just sinna turule liigubki suur hulk tema poest varastatud kraami. 

Vargad liiguvad mööda Eestit ringi

Visnapuu meenutab veidi aega tagasi toimunud intsidenti, kus poes käisid vargil kaks vanemat prouat, kes varastasid kallimat sorti džinni ja kolm pakki marmelaadi. “Turvameeskond võttis nad kinni ja politsei tegi protokolli. Kottides paistsid ka fooliumkotid, millega palju vargil käiakse, sest sellega ei hakka turvaelemendid tööle. Kui Rootsis ja Norras jääb varas fooliumkotiga vahele, on karistus automaatselt kuus kuud aresti, keegi ei hakka isegi arutama, mis summa eest ta varastas. Eestis aga ei tehta selle osas midagi,” kirjeldab ta. 

“Politsei küsis prouade käest, et nad autoukse lahti teeksid, mille peale nemad vastasid, et kaotasid autovõtme just ära. Politsei ütles, et sel juhul ei saa nad midagi teha, kui ust vabatahtlikult lahti ei tehta ja lahkusid sündmuskohalt,” räägib Visnapuu. Sellega aga asi ei piirdunud ja mehe palgatud detektiivid sõitsid prouadele järele, kes saadi lõpuks kätte. “Nende autost avastati palju alkoholi, mis tekitas küsimusi ja suures koguses salasigarette. Riigil jäi suur kahju saamata, kui oleksime leppinud sellega, mida politsei ütles, oleks kuritegu avastama jäänud.”

Veiko Vares on üks Visnapuu palgatud detektiiv, kes poevargaid taga ajab. “On hulk inimesi, kes elatuvad vargustest ja kokkuostjaid, kes tulevad poodi nimekirjaga, mida varastada. Peamiselt näpatakse viina, konjakit, rummi - tullakse poodi ja lihtsalt pannakse mitu pudelit jooki kotti,” tõdeb ta. Veiko sõnul liiguvad vargad mööda Eestis ringi, seega võib näha ühte varast Tartus, Tallinnas või Viljandis.

Enamasti müüakse varastatud kraam edasi

“Poes võib joogi hind olla neliteist eurot, öösel maksab see tänava peal nelikümmend eurot. Selle jaoks on kokkuostupunktid, millest oleme politseid teavitanud, selle peale vaid noogutatakse ja öeldakse, et teame,” ütleb Vares. Veiko sõnul on vargad väga hästi oma õigustest teadlikud ja iga näpuliigutus nende vastu võib hoopis turvatöötajale kriminaalasja kaela tuua. “Neil on pahatihti rohkem õigusi kui meil. Leian, et kui minu käest varastatakse, on see täpselt sama oluline kui kiiruse mõõtmine maanteel ja sellega peab tegelema,” lisab Einar Visnapuu. 

Politsei andmetel pannakse toime kuskil kuus ja pool tuhat vargust aastas, see teeb kakskümmend vargust päevas. “Aastate lõikes jääb poevarguste hulk samasse suurusjärku. Statistika põhjal ei saa välja tuua sagedasemat kuud või perioodi. Nii-öelda keskmist olemas ei ole ja vahelejäänute seas on erineva taustaga inimesi. Poevargusi võib pidada ka sotsiaalseks probleemiks, mida panevad toime nii narkomaanid, töötud kui ka eluga heal järjel olevad inimesed. Seega aitab varguste ärahoidmiseks universaalne ennetus - head valveseadmed ja mehitatud valve,” sõnab Rainis Sinikas, Ida-Harju politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse juht. Visnapuu sõnul ei pruugi statistika aga vastata tegelikkusele, sest paljudest pisivargustest politseile teada ei anta ja tegelikult numbrid võivad paljuski erineda. 

Ka Visnapuu isa oli Nõukogude ajal kriminaaljälituse ülem Võrus. “Isa ütles, et vene ajal võeti pisivargusi väga tõsiselt, sest need on indikaator suuremateks kuritegudeks. Kui täna varastan šampooni ja keegi midagi ei tee, varastan homme juba rohkem,” räägib ta.