Viieaastane Diana ootas trepil oma ema, kes jäigi tulemata...

Kaheksas Spenceri krahv Johnnie Spencer abiellus endast tunduvalt noorema aadlineiu Frances Ruth Roche'iga 1954. aastal. Krahv oli 30aastane, tema südamedaam vaid 18. Nende laulatusel osalesid nii kuninganna Eliza­beth II kui ka teised kuningapere liikmed.

Järgmisel aastal sündis tütar Sarah, kaks aastat hiljem teine tütar Jane. 1960. aasta jaanuaris ilmale tulnud esimene poeg John elas paraku vaid kümme tundi. Kaotusvalu aitas leevendada kolmanda tütre Diana sünd poolteist aastat hiljem ning pesamuna Charlesi ilmaletulek 1964. aastal.

1966. aastal, kui poeg oli kahene ja Diana viiene, lahkus ema pere juurest. Ta oli südame kaotanud tapeeditööstuse pärijale Peter Shand Kyddile. Ema lubas Dianale, et tuleb teda vaatama. "Diana ootas teda trepil, aga ema ei tulnud ega tulnud," rääkis Charles Spencer Sunday Times Magazine'i intervjuus. 

Vanemad õed õppisid internaatkoolis. Väike Charles nuttis öösiti tihti oma toas, kuid keegi ei tulnud teda lohutama - Diana kuulis nuttu, kuid kartis pimedust ega julgenud koridori teise otsa venna juurde lipata. "Piinav ja rebestav" - selliste sõnadega kirjeldab Charles Spencer nende lapsepõlve. Toonastest traumadest ülesaamine on nõudnud aastatepikkust teraapiat. Printsess Diana matustel avaldas Charles õele tänu, et too oli püüdnud talle ema asendada. 

Johnnie ja Frances lahutasid oma abielu ametlikult alles 1969. Seejärel abiellus Frances oma uue kallimaga. Ka krahv Spencer abiellus uuesti, kuid tema abikaasa Raine - arvukate naistekate autori Barbara Cartlandi tütar - ei saanud Johnnie lastega lähedaseks. Lapsed hakkasid teda Happevihmaks kutsuma. 

"Meie isa oli vaikne ja pidev armastuse allikas, aga meie ema polnud emaduseks loodud," nendib Charles Spencer. "Ta ei suutnud seda."