Inimesed

Anu Välba emaks olemisest: see on näidanud, et mul on ikka väga palju halbu omadusi 

Televeeb, 11. september 2020 20:54
Anu VälbaFoto: Erki Pärnaku
Saatejuhil Anu Välbal läheb sel pühapäeval “Hommik Anuga” 200. saade. Sel puhul käis teda õnnitlemas ja intervjueerimas Välba pikaaegne telepartner Marko Reikop. Lisaks sellele tähtpäevale toimus Välba elus sel sügisel teinegi tähtis sündmus: tema poeg Karl läks esimesse klassi. 

Reikop ja Välba olid koos saatejuhid 12 aastat, nende koostöö lõppes, kui Välba jäi lapsega koju. Välba tõdeb, et poja kooli minek on tema jaoks väga suur elumuutus.

“Praegu on lapsel kooliga seotud vaid positiivsed tunded, meil on väga tore klassijuhataja ja Karl on hästi suures klassis. Praegu saab rõõmsalt hakkama, aga ta on hästi üllatunud, et peab tegema ka igavaid asju. Meil on suured diskussioonid selle üle, miks peab tegema igavaid asju, miks peab päevikusse kirjutama tunniplaani, mis ei ole üldse huvitav. Oleme jõudnud kompromissideni, kirjutab päevikusse ja läheb iga päev kooli raske koolikott seljas,” rääkis Välba “Ringvaates”.

Välba sõnul on Karli jaoks kõige huvitavam aine praegu matemaatika, kõige ebameeldivam aine aga muusika. “Ta arvas, et kohe saab hakata Taukari laule laulma, aga kui selgus, et esimeses tunnis veel Taukari laule ei õpita, vaid lihtsalt noote, siis ta oli väga üllatunud sellest. Ta loodab, et tuleb teises tunnis,” sõnas Välba naerdes.

Vastuseks küsimusele, milline ema Välba on, vastas ta, et nagu iga teine ema. “Hädas igapäeva eluga ja kohati küsimustega, millele ei ole mul vastuseid. Aga ma üritan ikkagi hakkama saada ja kasvatada last abivalmiks, heasüdamlikuks ja toredaks inimeseks, kes märkab peale iseenda ka teisi ning iseennast ei pea maailma keskpunktiks.”

Välba tunnistab, et emaks saamine näitas talle, et tal on ikkagi väga palju halbu omadusi. “Ma arvasin endast palju paremini enne kui emaks sain. Ma olen kannatamatu ja ma olen liiga kompromissitu olnud. Ma loodan, et Karl on õpetanud mind paremaks inimeseks,” ütles ta. 

Välba tõdeb, et telemajas töötades ei tajugi, kui kiiresti aeg läheb, kuid lapse kasvamist vaadates tajub aja kulgu hästi. “Mul on väga kahju, kui ma näen väikseid lapsi, siis mul tulevad pisarad silma, ma mõtlen, et kas minu laps oli ka nii väike? Ta on nii suureks kasvanud! See on huvitav, et telemajas ei taju, kui kiiresti aeg läheb, sest elu siin on nii põnev. Meil tulevad nii ägedad kohtumised, meil on nii ägedaid võimalusi siin majas. Siis tõesti ei tunne, kuidas aeg jookseb ja ainus, kes aja möödumist meelde tuletab, peale peegelpildi, mis iga hommiku vastu vaatab, on laps, kes kasvab. Ühest küljest on nii kift näha, kuidas ühest väiksest lapsest saab inimene, kellel on oma mõtted ja soovid, sa näed, mismoodi sa teda mõjutad,” rääkis ta. 

Välba tõdeb, et tema laps on juba sellises vanuses, et neil tuleb ette ka tülisid. “Aga ma olen kange, ega ma ei anna alla. Läbirääkimised lähevad meil iga päevaga aina pikemaks, ta muutub väga osavaks, lapsed õpivad kohutavalt hästi vaidlemist ja manipuleerimist. Eile oli meil suur tüli ja ma ka alla ei andnud, Karl läks oma tuppa ja tuli tagasi kirjaga: “Emme palun vabandust, sul on väga head saated”. Siis me lõpetasime tüli."

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee