Arvo Pärt Torino toomkirikus 2006. aasta veebruaris.Foto: MATI HIIS
Triin Tael 11. september 2020 00:01
„Mängige seda inglimuusikat!“ Nii nimetasid USA surijad aidsihaiged 1980. aastatel Arvo Pärdi „Tabula rasa“ teist osa, mida nad põetajatel ikka ja jälle plaadimängijale palusid panna. Pärdi helimaastikud paitavad eluõhtusse jõudnute hinge mitme uurimuse põhjal –  kuid võivad viia mõtted ka saunamõnudele. 

„Mängige seda inglimuusikat!“ Nii nimetasid USA surijad aidsihaiged 1980. aastatel Arvo Pärdi „Tabula rasa“ teist osa, mida nad põetajatel ikka ja jälle plaadimängijale palusid panna. Pärdi helimaastikud paitavad eluõhtusse jõudnute hinge mitme uurimuse põhjal –  kuid võivad viia mõtted ka saunamõnudele. 

Pärdi muusika populaarsusest aidsihaigete seas kirjutas USA ajakirjanik Patrick Giles 1999. aastal väljaandes Salon. Giles põetas surijaid 1980. aastatel aidsiepideemia kõrgajal, kui paljudele nn homokatkus piinlejatele oli ainsaks trööstiks Pärdi „Tabula rasa“, eriti selle teine osa „Silentium“ ehk „Vaikus“. „See kõlab nagu inglitiibade liikumine,“ õhanud üks aidsipatsient. „Olime teada saanud, et isegi koomas patsiendid on suutelised kuulma, ning mitmed aidsihaiged palusid oma surivoodil Pärti,“ kirjutas Giles. „Ta muudkui palub mingit inglimuusikat,“ oli ühe surija ema hämmelduses. „Mis, kurat, see on?“

Pärdi „Tabula rasa“ hingepalsamlikku mõju surijatele toonitas 2002. aastal ajakirjas New Yorker ka USA muusikaajakirjanik Alex Ross. „Pärt on tabanud midagi, mida on peaaegu võimatu sõnadesse panna – midagi, mis on seotud muusika võimega kustutada ruumi ja aja jäigad piirid. Tema akordid vaigistavad üksteise järel inimese mina lärmi ning seovad teadvuse igavese olevikuga.“

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
0,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaTellijatele mõeldud auhinnad