Ohhoo! Mihkel Mattisen proovib kätt õpetajana: soovin, et kontakt muusikamaailmaga suureneks

"Loodan, et mul on õpilastele midagi anda ja neil minule. Saame koos areneda ja meist tekib ühine koolipere. Soovin, et muusikatunnid mõjuksid õpilastele selliselt, et kontakt imelise muusikamaailmaga ei väheneks, vaid ikka suureneks," lisab Mattisen.

"Minuga otsis kontakti Kadrina keskkooli direktor Arvo Pani, kellel oli soov mind kutsuda õpilastele muusikatunde andma. Tegime omavahel mitmeid telefonikõnesid, vestlesime arusaamadest ja nägemustest õpetuse vallas. Kuna need ühtisid, läksin Kadrinasse kohale, et keskastme õpilaste ja kooli juhkonnaga tutvuda. Tegemist on väga sümpaatse õpilaskonna ja kollektiiviga ja vastasin pakkumisele hea meelega jaatavalt," meenutab muusik ja lisab, et pikalt ta ei mõelnud. 

Kuna Mattisenil on töid ja tegemist üsna palju, kaalus ta põhjalikult, kas suudab selle tegevuse üldse oma ajakavasse mahutada. "Sain siiski aru, et viie keskkoolitunni jaoks saan täielikult olemas olla, see tähendab kord nädalas Kadrinas käimist. Viis õppetundi järjest ja tagasi Tallinnas olen kell 17, mis tähendab, et päeva teine pool jääb tavapäraste tööde jaoks: esinemised, lugude kirjutamine, produtseerimine ja klaveri harjutamine. Põhikoolilapsi ei olnud mul võimalik vastu võtta, sest koormus oleks läinud liiga suureks ja ma poleks saanud õpilastele ennast piisavalt pühendada, mis poleks aga koolilaste suhtes õiglane."

Eesti Kontserdi kaudu on Mihklil olnud au anda umbes 15 aasta jooksul lugematu arv loengkontserte paljudes kodumaa koolides. "Olen rääkinud muusikaasjadest, mida oluliseks pean ja sinna juurde esitanud ka klaverimuusikat. Jah, seda ei maksa võrrelda nii-öelda igapäevase õpetajatööga, kuid seda kogemustepagasit pean väga väärtuslikuks. Olen saanud aastate jooksul kuhjaga tagasisidet ja tundub, et olen oma mõtted nii mõnelegi inimesele suutnud kohale toimetada ja nende huvi muusika vastu on suurenenud. See on kahtlemata minu jaoks puhas rõõm!" 

"Iga õpilase jaoks on küllap olemas nägemus ideaalsest õpetajast, vaevalt seal ühist reeglit on, ka tunde ehitab iga õpetaja üles erinevalt. Minu õnneks olen ise saanud õppida mitmete väga heade õpetajate juures. Nad on oma tööga õpetanud, et tuleb leida moodus õpilaseni jõudmiseks. Kui ei õnnestu ühtmoodi, proovi teistmoodi. Ükski õpetaja ega õpilane pole ühe puuga löödud, tuleb leida üles need teed teineteiseni. Mis väga tähtis: õpetaja peaks suutma õpetada kindlasti nii, et õpilane hakka seda õppeainet vihkama, ei blokeeriks sinu valdkonda kogu oma ülejäänud eluks. Pigem ikka vastupidi," arvab Mattisen.

Ka töö muusikuna jätkub tavapäraselt. "Mitte millestki ma uue väljakutse puhul ei loobu, senised tegevused jätkuvad päris kindlasti, lihtsalt vaba aega jääb vähemaks. Ülekoormust ja läbipõlemist ma ei karda – kui oma tööd armastad, ei ole see mingi rusuv koorem. Mis puudutab eraelu, jätan alati aega ka oma armsale abikaasale ja värskelt kooliteed alustanud tütrekesele."

"Esimene kohtumine on toimunud, kuid päris tunniks ma seda veel siiski ei nimetaks, pigem omavaheliseks tutvumiseks kooliperega. Tundide osas närveerimist veel ei tunne, räägin seal ju heliloojatest, keda väga austan, kuulame tõeliselt head muusikat, teeme ühiseid muusikategevusi. Kindlasti on asju, mida näiteks aasta pärast arvan, et oleks võinud teisiti teha ja kahe aasta pärast arvan jällegi teisiti. Aga see on normaalne, see ongi areng ja toimub meie kõigiga läbi elu. Õpime, areneme, kasvame," sõnab Mihkel.