Inimesed

Nutikad eestlased suutsid vältida üleliidulist pruuni ja musta koolivormi ning kujundasid siinsetele õppuritele siniseid koolirõivaid

Koolivorm nõukaajal: poole sajandi jooksul vahetus koolivorm neli korda, et olla vähekenegi moodne 

Aigi Viira, 4. september 2020 21:42
NÕUKAAEGNE KOOLILAPS TÄISVORMIS: Teksavormi rõivastati koolilapsed aastal 1979, kuid sel koolivormil jätkus eluiga kõigest neljaks aastaks. Foto: Õhtuleht

Küllap mäletavad kõik keskealised päevi, mil koolimaja uksel seisid direktor ja õppealajuhataja ning ilma koolimütsita tulija oma nime järele priske miinuse sai. Nõukaaegsed koolimütsid polnud popid, ehkki nende stilistika lähtus esimese Eesti vabariigi aegu kasutatud peakatteist. „Need, kes olid juba uksest sisse saanud, oma riided garderoobi pannud, viskasid esimese korruse aknast tulijaile mütse,“ muigab ja meenutab Eesti Rahva Muuseumi teadur Ellen Värv. Nõndaviisi, rehepapliku kavalusega, läbiti koolimütsikontroll üsna edukalt.

Mütsid – tütarlastel nokaga barett, väikestel poistel sinine ja keskkooliosal hall tekkel – olid küll tsitaadiks Eesti vabariigist, kuid ometi polnud lastel lusti neid kanda. Et terve vabariik kandis samasuguseid koolimütse, polnud sel vähimatki seost oma kooli tundega nagu vabariigi ajal. Mis sellest, et inetuiks neid koolimütse nimetada ei saa.

„Esimene tüdrukute barett, tumesinine kollase triibuga, oli kaunis,“ meenutab Värv oma esimest koolimütsi, mis tuli koos esimese nõukaaegse koolivormiga 1960. aastal. „Kuna see erines üleliidulisest ja kandis mõnes mõttes Eesti-aegset traditsiooni, siis hoidsid need varjatult iseseisvusaja traditsioone,“ lisab Eesti Rahva Muuseumi teadur Anu Järs. Ajapikku muutus küll koolimütsi värv, aga kuju püsis samana. 

Edasi lugemiseks:

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee