Ita Ever oli Miss Marple'iks justkui loodud! Toomas Kirss: sain nende lugude eest ikka korralikult peksa

„Eks see hullus ja katsetamine oli,“ muigab režissöör Toomas Kirss, kes tõi 1990. aastal Eesti Televisiooni ekraanile viieosalise sarja „Miss Marple'i lood“. Praegu nimetatakse seda esimeseks okupatsioonijärgseks teleseriaaliks või lausa teetähiseks, kui senisest teleteatrist hakkas kujunema seriaal. Ometi vajutas toonane kriitika vastse sarja, kus nimiosalist kehastas Ita Ever, kontsaga allapoole murupinda. Kasvõi seetõttu, et Kirss julges Briti külakese St. Mary Meadi lood nõukajärgsesse olustikku paigutada. See mõjus hindajaile kui pühaduseteotus. 

Põhjus, miks Kirsile Agatha Christie lühilood – „Eeskujulik teenijanna“, „Toatüdruk ja teenijanna“, „Õnnetusjuhtum“, „Neli kahtlusalust“ ja „Peidetud varandus“ – näppu jäid, oli lihtviisiline vaesus. „Meil oli kohutav materjalipuudus ja minu meelest sain ma need lood raadioteatrist Härmo Saarmi käest,“ meenutab Kirss. „Ma ei tea, kes need tõlkis, aga need olid tekstid, millest tuli hakata stsenaariumi tegema.“ 

Kirss pusis ja pusserdas krimileedi lugudest valmis televersioonid, kuhu kutsus osalema parimatest parimad nende seast, kellega oli varem töötanud. „Sel ajal oli ju Gunnar Kilgas, keda pidasin telelavastuste tegijana ülikõvaks,“ räägib Kirss. „Kui hakkasin tegema „Tugitooliteatrit“, oli esimeseks tükiks mingisugune novell, kus mängisid Toomas Lõhmuste ja Gunnar Kilgas. Sain Gunnariga päris hästi läbi, tegime koos „Rudolfit ja Irmat“ ning „Pildikesi Paunverest“ – mina olin tema assistent. Sain „Miss Marple'isse“ Lõhmuste ja Kilgase ning Ever tuli ka punti.“