ÕL VIDEO | Parima intervjueerija tiitliga pärjatud Marko Reikop: presidendi intervjueerimiseks pidin ikka natuke vaeva nägema

Reikop tõdeb, et auhindu ja tunnustust saada on hea ja uhke tunne, kuid suure publiku ees auhinda vastu võtmas käia talle ei meeldi. "Mulle ei meeldi tegelikult sellised situatsioonid, mulle on omane eetris käia, inimesi intervjueerida, nendega suhelda, sellega ei ole mul probleemi, aga mulle ei meeldi kõne pidamine, selles ma olen tõesti vilets," arvab ta. 

Reikop oli nomineeritud koos kaassaatejuhi Grete Lõbuga ka parima meelelahutussaatejuhi kategoorias. Ta tõdeb, et leppis Gretega kokku, et kui nad peaks auhinna võitma, on Grete see, kes kõne peab. "Leppisime kokku, et mina olen ilus ja naeratan, tema siis räägib, aga läks teistmoodi," naerab ta. "Ühelt poolt tunnen ma end väga hästi, teisalt mitte väga mugavalt, see ei ole minu jaoks situatsioon, kus ma tahaksin olla," lisab ta. 

Ise Reikop intervjuud presidendiga oma parimaks ei pea. "Kuna see on aastat kokkuvõttev intervjuu, pidi teadma, millega president tegeleb. Lihtsam on intervjueerida teda nendel inimestel, kes ju pidevalt selle asjaga kursis on. Ma arvan, et see õnnestus normaalselt, ma ei usu, et see kõige parem intervjuu oli, aga käis küll, käis kah!" ütleb ta. 

Kuna Reikop presidenti tihti ei intervjueeri eelnes sellele põhjalik eel- ja taustatöö. "See on üsna pikk ja tüütu, palju vaeva nägema, vaatama, mis president viimasel ajal teinud on, vaatama, mis ta on öelnud, mis võiks vaatajale huvitav olla selles kontekstis, kus on konfliktikohad. Kuna president on nii avalik persoon ja ta peab aastas 200-300 kõnet, siis tal on kogu aeg palju öelda. Võib ette kujutada, milline see eeltöö sellega on," räägib ta.

Reikopil täitub peagi 30 aastat ERR-i eetris ning intervjuude tegemine on tema jaoks igapäevane töö. Seetõttu närvi tal enne intervjuud enam sisse ei tule. "Närv tuleb sellisel hetkel, kui on väga täpselt vaja ajastada, et nüüd, täpselt sel ajal ja mine. Pigem ütleks, et ei tule närv sisse. Kui ma pean üksi lavale minema, kõik vaatavad mulle otsa, ma pean midagi rääkma, sellistel hetkedel tuleb," selgitab ta.

"Intervjuud tehes tuleb närv ülimalt harva. Siis, kui ma näen pärast esimese küsimuse küsimist, et mul on vaja inimesega kaheksa minutit rääkida ja vastaja tegelikult reaalselt üle ühe või kahe minuti ei vea välja, siis tuleb küll ennast kokku võtta ja positiivne närv sisse," lisab ta. 

Nii pika ajakirjanikukarjääri peale on Reikopil meenutada ka äpardusi, mis intervjuusid tehes on ette tulnud. Näiteks on ette tulnud, et ta peab intervjueerima inimest, kelle vastuseid ta ei kuule. "Väga raske on tõesti teha intervjuud sellisel puhul, kui ma ei kuule ühtegi sõna, mida vastaja vastab. Ma lähen talle optimistlikult peale, ta räägib mingit kurba lugu ja ma tõesti ei kuule."  

Omamoodi äpardus juhtus Reikopil ka filmi- ja teleauhindade galal, kui ta "Ringvaate" jaoks otseintervjuusid tegi ning aru ei saanud, et ta Jüri Pootsmanni intervjueerib. "Mul eeter käis, ta tuli mulle otse peale, tal oli mask ees ja prillid läksid ka uduseks. Ta tuli ühe näitlejaga koos ja ma tõesti intervjuu lõpuni ei saanudki aru, kes see on. Need on keerulised situatsioonid ja selliseid asju tuleb muidugi, mitte alati, aga tuleb ette," tõdeb Reikop.

Parimaks intervjueerijaks nimetatud Reikop ise aga alati intervjuusid anda ei tihka, seda saavad kinnitada ka mitmed Õhtulehe ajakirjanikud. Reikopi sõnul annab ta aga üpris tihti intervjuusid.

"Kuna ma tean, et ma seda tööd teen, siis ma keeldun intervjuudest pigem vähe kui palju. Ma ei anna küll kõiki intervjuusid, ma ei taha kogu aeg pildis olla, kui ma iga päev eetris käin. Aga ma pigem annan palju intervjuusid, ma ei keeldu sugugi mitte intervjuudest," ütleb ta. 

Reikopi sõnul on tal kolleegide seas mitmeid lemmikuid, keda ta eeskujuks võtab. "Grete Lõbu, minu kaassaatejuht on väga hea intervjueerija, Anu Välba, Johannes Tralla, Andres Kuusk, Mirko Ojakivi. Mul on väga palju lemmikintervjueerijaid erinevates žanrites. Ma jälgin teisi intervjueerijaid ka väga kullipilguga, et mida nad küsivad ja mida väga hästi teevad."

Reikop tõdeb, et vahel, nagu kõigil teistelgi, tuleb ka temal ajakirjanikutööst tüdimus peale. "Praegu on sügis ja september, siis ei ole tüdimust, tahaks tööd teha. Suvi on ära olnud ja kõik on hea. Enam ei taha suve, tahaks juba, et vihma sajaks, inimesed tuleks telekate ette ja tahaks tööd teha. Kui on kevad, on maikuu, pikk hooaeg on läbi, sa oled paarsada saadet teinud, siis muidugi on tüdimus. Siis ei taha kelleltki midagi küsida!" nendib ta.