ÕL VIDEO | Parim meesfilminäitleja Priit Loog: tundsin Andrese rolli ees hirmu, sest see on suur vastutus

“Patt oleks nuriseda, niiet aitäh, väga hea tunne on!” rõõmustab Eesti filmi- ja teleauhindadelt filmikategoorias parima meesnäitleja auhinna saanud Priit Loog. Ta tõdeb, et Andrese roll filmis “Tõde ja õigus” oli tema jaoks elumuutev. “Nii nagu iga selline suurem projekt, sündmus või kogemus läheb sinu sisse. Ja kui see läbi saab, pole sa enam päris seesama inimene,” sõnab ta.

Kui filmi režissöör Tanel Toom Loogile ettepaneku tegi, et temast võiks saada filmis Vargamäe Andres, oli ta koheselt nõus. “Ma käisin castingul ja teadsin, et ta võib minu sinna rolli valida. Esmalt ma seda muidugi ei arvanud, aga kui ta ütles, et me hakkame koos filmi tegema, see oli üks vihmane päevake, ma olin parasjagu kuskil kohvikus, ja otseloomulikult ma olin rõõmus. Kohe tekkis ka “Tõe ja õiguse” vastutusest tuleneb hirm, mis peast läbi käis, et see on ikka väga oluline asi,” tunnistab ta.

Parimaid mälestusi, mida paarikümne aasta pärast “Tõe ja õiguse” tegemisest meenutada, Loog välja tuua ei oska, sest kogu see kogemus oli tema jaoks eriline. “Üksikud asjad kogu sellest võtteperioodist polegi enam meeles. See kõik on muundunud mingisuguseks mälestuste pätsiks. Ilmselt see, mis ikkagi pinnale jääb, on need inimesed ja see koos oldud aeg. See on see, mis tuleb esimesena meelde ikka,” sõnab ta.

Kuivõrd raske oli aga ikkagi introvertse iseloomuga Andreseks kehastuda? Loogi sõnul oli Andreseks kehastumine võrdväärselt proovile panev kui teisedki rollid. “Kõike tahad teha ikka maksimaalselt hästi, olgu see siis introvertne või väga ekstravertne tüüp. ikka nõuab see pingutust, läbielamist, -tundmist ja -mõtlemist. Ma ei ütleks, et see nüüd kuidagi ekstra raske on. Kõik on raske, kui teed seda hingega. Ja siis tulevad ka pärast ehk väikesed präänikud, et tubli olid!” muheleb ta oma auhinnale viidates.

Kas edaspidi võib Loogi näha taas filmis, või hoopis teleseriaalis ja teatrilaval, ta öelda ei oska, kuna tema sõnul tuleb lähtuda sellest, mida pakutakse. “Ega see eesti näitleja elu kord selline on, et teed oma teatriasju, kui sul neid on, ja siis sa teed kõike, mis ette tuleb ja vastu otsustad võtta. Ma ei ole kuidagi põhimõttelist muutust endas teinud, et ma nüüd seda teen või seda ei tee. Ei, kõik oleneb väga konkreetsest asjast, kui vähegi tundub huvitav ja on see rosin sees, et seda võiks teha, siis hea meelega teen!”