Tele

ARVUSTUS | „Märgatud Eestis“: Taavi Libe libedal jääl – üks kord libastus, teine kord jäi püsti (1)

Katrin Pauts, roimakirjanik, 4. september 2020 09:49
Taavi LibeFoto: TV3
TV3 “Duubli” saatejuhitoolilt oma autorisaate “Märgatud Eestis” juhiks tõusnud Taavi Libe esimene saade meenutas nii Katrin Lusti “Kuuuurijat", taoliste saadete legendaarset esiisa Võsa Petsi kui ka Netflixi tragikoomilist seriaali, kus Ricky Gervais kehastab blaseerunud maakonnalehereporterit.

Kui Taavi Libe veel “Duubli” diivanil istus, mängisin mõttega, et ehk pole see talle õige koht - raiskab ilmaaegu oma ajakirjanikupotentsiaali suvalistelt kuulsustelt mõttetuid küsimusi küsides, nagu see niisugustes meelelahutuslikes nn diivanisaadetes on ju paratamatus. Mulle tundus, et tal ei jätku umbses stuudios õhku. Parem mingi õue ja tehku reportaaže! Sotsiaalset närvi ja head silma peaks ju jätkuma, järeldasin kas või tema Õhtulehes ilmunud nutikalt kirjutatud ja olulisi teemasid hästi tabavate kolumnide põhjal. Seepärast asusin Libe uut reportaažisaadet suure põnevusega vaatama.

Samal teemal

Sotsiaalporno või naeruvääristamine?

“Märgatud Eestis" avalugu oli kahjuks totaalne pettumus. Esimese hooga kahtlustasin, et siit saab doosi nn sotsiaalpornot - hale lugu vaesest pensionärist, kes on arvete maksmisega hätta jäänud. Õige pea sai aga klaariks, et Rakvere härral on nähtavasti ka palju muid probleeme peale rahamure - tegemist paistis olevat tegelasega, kelletaoliste kirjade ja telefonikõnede kohta öeldi vana kooli ajalehetoimetustes: “Kas tõesti täiskuu? Kellelgi radiaatorid igatahes juba tiksuvad.”

Lugu kukkus välja õige hüplik ja segane. Kui vanahärra oma kuivkemmergut ja kotitäit kalleid ravimeid näitas, võis vaatajal hakakata ju kaastundepoeg tekkima. Ka minu ema on Eesti Vabariigi vanaduspensionär ja eks ma kujutan neid muresid ette küll. Kui aga helistati Jüri Ratasele (õieti tema kõneposti) ja Jaanus Karilaidile, tundus see jant juba kõike muud kui tõsine. Samasugust ebakõla tekitasid saatelõigu lõpus ekraanile lükatud arvenumber annetuste kogumiseks (hämaraks jäigi, miks keegi peaks seda tegema ehk mis küll eristab just seda vaest pensionäri sadadest tuhandetest teistest, kes puha samasuguses olukorras) ja sellele kohe järgnenud kosjakuulutus, kus loo peategelane otsis parajalt siredat, lastevaba ja rikast naist.

Ega ma saanudki pihta, kas ma pidanuks naerma või nutma. Ei tahtnud õieti kumbagi teha. Kõneles see saatelõik Eesti pensionäri raskest elust või oli hoopis naeruvääristamine? Tundub, et kahte asja korraga teha ikkagi ei saa ja kokkuvõttes jäi sellest loost sant maik hammaste taha. Saate toimetajana oleksin sihukese loo eetrist välja jätnud. Selle taotlus jäi mulle tõesti täiesti arusaamatuks ja avaloona uuest saatesarjast esmamuljet looma ei passinud see küll kuidagi.

Burksi-intriigid nagu “Võsareporteri” kuldaeg

Teise loo puhul ei jäänud õnneks mingit kahtlust, millega siin tegu - jabur-nukker Eesti külaelu, mille tragikoomikat oli sedapuhku tabatud võsapetsilikul moel. Olgu, möönan, et Peeter Võsa hoogu ja riuklikku sädet jääb Libel veel pisut puudu, aga eks ta ju alles alustanud. Küll jõuab oma maneere lihvida.
Kõik vajalikud komponendid külakomöödiaks olid olemas. Assamallas on teine teisel pool teed kaks konkureerivat burksiputkat, mis tähendab, et üle tee lendavad itsitama ajavad süüdistused. Kelle kotletid on värskemad? Kes laimab keda? Kes saatis kellele terviseameti kaela? Puudu ei jäänud korralik tatipritsimine, mille saatejuht kavalalt kaasa aitas - eks oleks siin võinud vinti rohkemgi peale keerata.

Ütleme, et “Võsareporteris” on olnud oluliselt säravamaid lugusid, aga vähemalt ei olnud piinlik ja vahepeal oli koguni täitsa naljakas. Igal juhul soovitangi Libel taolises võtmes jätakata ja haledad ning tõsised lood jätta selle ala spetsidele nagu Marek Lindmaa ja konkurentkanali Katrin Lust. Neist soovitaksin ka selgelt eristuda, et ei tekiks küsimust, miks meile küll veel üks sarnane saade. Tervikuna jäi avasaatest miski säde puudu, aga potentsiaalituks ma Taavi Libet ei pea, leidku ainult oma nišš ja enesekindlus.

Ootamatu paralleel Ricky Gervaisiga

Täiesti ootamatul kombel tabasin end Libet võrdlemas ühe oma lemmikkoomiku Ricky Gervaisiga, kelle komöödiasarjast “After Life” olulise osa moodustab maakonnalehe jaoks kummaliste linnakodanike intervjueerimine. Eriti tuli see paralleel pähe “Märgatud Eestis” esimest lugu jälgides - tundus, et nagu sageli “After Life” seriaalis, oli ka seal saatetiim läinud mingit muud lugu tegema, kui tegelikult nende ees avanes. See paistis mõnevõrra piinlikuvõitu segadust tekitavat - siin me siis nüüd oleme ja mis me selle vanahärraga siis nüüd pihta hakkame?

Ka Libe olekust tajusin pisut Gervaisi rolli - sarkasmi, künismi, isegi mingit tülpimusevirvendust. Ma ei tunne teda isiklikult ega tea, kas ta on oma karjäärivalikuga rahul. On ta televisioonis õnnelik? Mulle tundub, et inimene, eks on hingelt nii palju tõsine ajakirjanik, nagu Libe näib tema kolumnide põhjal otsustades olevat, võib kommertstelevisioonis iseend kaotada.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee