Inimesed

ESIMENE KOOLIPÄEV | Helen Randmets: poeg ootab kooliminekut, sest saab siis telefoni 

Katharina Toomemets, 1. september 2020 13:39
Helen Randmets perega: keskel vasakult pojad Joren Rei, Roben Thor ja Marlon Frei, paremal abikaasa Reigo Randmets. Foto: Robin Roots
„Olen keskendunud sellele, et meil oleksid trennid, muusikakool ja kõik Viimsis, et ma ei peaks linna sõitma. Kuna mul pole igapäevaselt linnaminekuks põhjust, ongi kõik käe-jala juures,“ räägib lauljatar Helen Randmets, kelle keskmine poeg Marlon Frei alustab suurema venna Roben Thori eeskujul kooliteed Haabneeme koolis.

„Vanaemad-vanaisad ja infravõrgustik on ka kõik siin olemas. Võib-olla kui nad on suuremad, ei ole välistatud mõtlemine linnakooli peale, aga alguses käivad nad ikka kodukandis,“ räägib lauljatar.

Samal teemal

Helen tunnistab, et tegelikult Marlon kooliminekut ei oota. „Eks ta ei tea täpselt veel mis see kool on või mis teda ees ootab. Lasteaeda ta teab, aga mida kool endaga kaasa toob, sellest pole tal aimu,“ räägib Randmets, et poeg ütleb ka ausalt oma arvamuse välja. Siiski ei toonita Marlon Frei kuidagi eraldi, et ta nüüd üldse kooli minna ei tahaks. Helen muigab veel, et ainus põhjus, miks poeg kooliminekut ootab, on see, et siis saab ta omale mobiiltelefoni. „Meil on reegel, et enne esimesse klassi minekut telefoni ei saa.“

Arvutamine tuli Marlon Freil juba enne kooli algust hästi välja ning Heleni sõnul see pojale väga meeldib, küll aga tuli neil suvel tegeleda lugemisega. „Lugesime erinevaid trükitähtedes raamatuid. Roben luges juba kooli minnes väga soravalt ja mulle tundus, et Marlonit on vaja natuke järele aidata, et tal endal oleks koolis lihtsam,“ räägib Helen ja lisab, et erinevalt Robenist Marlon lugemisest just väga vaimustuses ei ole. „Pidime ikka lehekülgedega kauplema – enne lugema hakkamist leppisime kokku, mitu lehekülge loeme,“ räägib ta.

Erinevalt kahe aasta tagusest vanima poja kooliminekust, kui kooliasjad olid juba kuu varem valmis ostetud, jättis Helen koolitarvete ostmise seekord viimasele koolieelsele päevale. „Mõtlesin, et äkki on siis elevust rohkem. Muidu, kui kuu aega varem asjad ära osta, unustad need vahepeal ära,“ räägib ta, kuid tunnistab, et Roben uuris küll, miks seekord asjade ostmine viimasele minutile jäi. „Keskendusin sel aastal sellele, et värskelt kooli minejal oleks kõik koolivormi asjad ja pidulik vorm koolipäeval olemas, kuid eelmisel reedel avastasin, et kolmandasse klassi mineva Robeni jaoks pole mul üldse midagi,“ muigab Helen. „Mina, kes ma teen nimekirju ja valmistun alati varakult, olin šokis, kuidas unustasin ära, et suuremal lapsel on pluusid ja viigipüksid väikeseks jäänud. Mõtlesin oma peas, et kui väikseim laps ka kooli läheb, unustan ilmselt üldse ära, et keegi kooli läheb,“ naerab Randmets.

Helen ütleb, et on praeguse kooliaasta alguses rahulikum, kui Robeni kooli alguses. „Kui esimese poisiga esimene vaheaeg tuli, tundsin, et olin enne ikka pinges olnud,“ sõnab Helen ja tõdeb, et pabistas siis ilmselt paljude asjade osas ka üle. „Teistkordselt asju läbi tehes olen palju rahulikum. Logistikat tuleb praegu juurde ja see vajab kindlasti harjumist,“ ütleb ta. Sellele, mis saab siis kui sügisel tuleb paljukardetud koroona teine laine ja ühe lapse asemel kaks koduõppele jääb, Helen praegu ei mõtle. „Kui see hetk tuleb, siis mõtlen, ette pole mõtet pabistada.“

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee